E, 3.10.2022

Jaan Rapp: tasuta pakutavalgi on väärtus

Jaan Rapp
, tegevtoimetaja
Jaan Rapp: tasuta pakutavalgi on väärtus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Jaan Rapp, tegevtoimetaja
Jaan Rapp, tegevtoimetaja Foto: Arvo Meeks

On suurepärane, et eriti just suvisel ajal leiab Eestis aset rohkesti tasuta kontserte. Selles mõttes, et pealtvaatajale on need tasuta. Tegelikult on nii, et nagu pole olemas tasuta lõunaid, kuuluvad ka tasuta kontserdid peaaegu et utoopia valdkonda. Kui mitte pidada kontserdiks näiteks naabri valdustes üürgavat valju muusikat.

Kui enamjaolt maksab kontserdi eest külastaja, siis mõningatel juhtudel hüvitab ülesastuva artisti töö ja vaeva kas omavalitsus, mõni MTÜ või muu asutus. Tihti on esinemistasuks kuluv summa seejuures juba targasti projekti sisse kirjutatud.

Paraku võib aeg-ajalt kohata suhtumist, mille kohaselt oleks tasuta pakutav kultuurielamus justkui vähem väärtuslik kui see, mille eest külastajal endal maksta tuleb. Näiteks olin üllatunud, kui mõne nädala eest Valgas peetud Pritsupralle osana teoks saanud Heidy Tamme tasuta kontserdile napilt poolsada inimest kogunes. Tõsi, ehk oli ilm halb – kuigi ei sadanud, oli taevas täis ähvardavalt tumedaid pilvi.

Olen aga Valgas vähemalt kahel korral käinud ka tasuta kontserdil, kus kuulajaid-vaatajaid oli vähem kui kümme. Seejuures on tegu olnud heal tasemel ülesastumistega, mille puhul on kuulamist seganud vaid häbitunne muusikute ees, et nad nii napi publiku ees üles peavad astuma. Ilmselt vajab kultuurikiht veel kasvatamist ...

Tartus seda muret, et rahvas tasuta kontsertidel ei käiks, pole. Eks ole linnas muidugi ka elanikke kaheksa korda enam. Kas või hiljutistel Rita Ray ja Gerli Padari ning ansambli Horoskoop kontsertidel oli kuulajaid igati soliidne hulk.

Küll aga tegin mõlemal nimetatud kontserdil endale üllatava avastuse: mitte kõik kuulajad ei plaksuta esinejatele. Ma ei mõtle seejuures rütmilist käte liigutamist laulu ajal, mida mõnigi esineja publikult usinalt nõuab. Enamasti aitab see küll kuulajal endalgi muusikasse rohkem sisse elada, aga vahel tõesti ei viitsi. Ei, ma mõtlen head tava artisti tema esituse eest tänada, kui see vähegi korda läheb.

Õnneks oli selliseid mitteplaksutajaid üksikuid ja kõik nad mahtusid määratluse «nooremad mehed» alla. Aga veider kogemus siiski. Ei tea, kas varsti peab lastele koolis muude viisakusreeglite kõrval hakkama plaksutamisega tänu avaldamist õpetama? Sest aplauski on tasu, isegi nii-öelda tasuta kontserdil.

Märksõnad
Tagasi üles