Emapõder ohustab matkajat karust rohkem

Zooloog Aleksei Turovski tõdeb, et kõige ohtlikumad on poegi kaitsvad emasloomad. Foto: Fjällräven

Hiljutise uuringu kohaselt on metsloomaga kohtumine üks sagedasemaid põhjuseid, miks naised metsa matkale ei kipu – karu, põtra või metssiga pelgab iga teine Eesti naine. Zooloog Aleksei Turovski kinnitab, et targalt toimides ei tekita pobleeme ka see, kui seisad metsas ühtäkki silmitsi kuni 400-kilose pruunkaru või oma vasikat kaitsva emapõdraga.

Nähes eemalt karu, tuleb Turovski sõnul jääda kohe seisma ja vestelda karuga rahulikult ja monotoonselt. «Loe karule ette lapsepõlves pähe õpitud jõululuuletus või korruta rütmiliselt ridu oma lemmiklaulust, peaasi et öeldu sind ennast ei erutaks. Samal ajal võid ettevaatlikult hakata taganema, selg ees,» soovitab Turovski.

«Mitte mingil juhul ära keera karule selga, ära karju ega sosita. Sosin mõjub igasugusele loomale, sealhulgas ka karule, samasuguse provokatsioonina kui karjumine ning teeb ta murelikuks. Rahulikul häälel rääkimine annab karule kindla sõnumi, et kõik on korras ja sul pole kurje kavatsusi,» lisab ta.

Kui oled mesikäpale väga lähedal ja näed, et ta on teinud end madalaks, tema kael ja pea on välja sirutatud ning pea liigub kordamööda vasakule ja paremale, on ta silmanähtavalt ärritunud. «Heida kohe pikali ja pane käed kukla peale kokku. Reeglina nuusutab karu kuklale kokku seotud käsi, tutvub olukorraga ja jätab sind loodetavasti rahule. Kuna karu on sellises olukorras väga erutunud, püüa olla nii vaikselt kui võimalik, sest igasugune heli mõjub provotseerivalt,» ütleb zooloog.

Põdra eest puu otsa

Pruunkarust veel ohtlikum on emapõder, kellel väga noor vasikas. «Emapõdraga nalja ei ole,» räägib Turovski, «Põder liigub vasika ümber mõnekümne meetri raadiuses. Laps jääb kannatlikult oma ema ootama ning karjub appi, kui midagi teda ohustab. Selle peale reageerib emapõder momentaalselt ning vajaduse korral võib ka inimese maha murda.»

Kui satute põdravasikate lähedusse, tuleb sealt kiirelt ja hiirvaikselt kaduda. «Mine vasikast nii kaugele kui võimalik ja püsi valvel. Või mis veel parem: roni puu otsa,» ütleb Turovski. «Kui põdraproua oma lapse juurde tagasi tuleb ja võõrast haistab, võib ta sind jälitama hakata. Puu otsa ronides olgu sul ristsõna ja harilik pliiats taskus, sest võib juhtuda, et seal tuleb sul olla kaua, isegi tunde.»

Kevadisel ajal võivad ohtu kujutada ka emased metssead. «Kui peaksid sattuma emise ja tema põrsaste pesakonna vahele, ründab ta kohe,» ütleb Turovski. Kuna emis ei näe kaugele ega ka külgedele, ründab ta sirgjooneliselt otse ette. «Põgenemiseks hüppa tema kärsa eest vasakule, siis jälle paremale ja nii kogu aeg eemale, kuni oled jõudnud piisavalt kaugele. Siis pista lihtsalt punuma.»

Ära vaata silma!

Mistahes loomaga kohtudes ei maksa talle otse silma sisse vaadata. Vaata looma koonu või kõrvu, aga mitte tema pupille. «Silma sisse vaatamine mõjub loomale tõsise ähvardusena,» rõhutab zooloog.

Turovski üldine soovitus on hoida end metsas pidevas liikumises, et loomad teid juba kaugelt märkaksid. «Ei maksa peita end paksu rohu sisse ja jääda sinna tundideks magama. Nii võid sattuda karu, põdra või metssea trajektoorile, samuti ohustavad seal ka Eesti metsade kõige ohtlikumad loomad – puugid,» hoiatab Turovski.

Puugid varitsevad inimest reeglina 10–12 sentimeetri kõrguses rohus. «Puuk haistab soojust ja kui temast möödub keegi suur, kes kiirgab soojust ja hingab välja süsihappegaasi, hakkab ta neid jälitama,» räägib Turovski. «Puugid küll ei liigu kiiresti, aga on väsimatud jälitajad.»

Matkavarustuse tootja Fjällräveni tellitud ja uuringufirma Socio läbi viidud uuringu kohaselt veedab iga teine Eesti naine looduses aega mitu korda nädalas. Metsa minnes pelgavad naised ära eksida, hirmu tekitab ka metsloomaga kohtumine.