Muinsuskaitseameti värske peadirektor Liisa Pakosta külastab esimese muinsuskaitsejuhina alustuseks kõiki Eesti maakondi. Reedel viibis ta Valgamaal, osaledes Taagepera lossis peetud ümarlaual, kus arutati omanike võimalusi ja kohustusi pärandi eest hoolitsemisel ning küsimust, kuidas ettevõtlus mälestistes end ära tasuks.
Liisa Pakosta: parim muinsuskaitsja on hooliv omanik
„Lõpetan augustikuuga oma ringsõidu, kus kohtun mälestiste renoveerijate, omanike ja ametnikega üle Eesti,“ sõnas muinsuskaitseameti peadirektor Liisa Pakosta. „Võin öelda, et pilt on igal pool sarnane, täna Valgamaal kuuldud teemad pole erandlikud ega üllata. Omanikel ja omavalitsustel on sageli keeruline mõista, kuidas ja mis põhjendustega muinsuskaitseamet otsuseid teeb ning mismoodi neid vajadusel vaidlustada. Ennekõike tuleb protsess muuta omaniku jaoks selgeks ja läbipaistvaks, see seisab meil lähiajal ees.“
Kohtumist võõrustanud Taagepera lossis asuva Wagenkülli hotellispaa juht Maris Reimann tõdes, et keskustest kaugemal asuvad hotellid on täna silmitsi suurte väljakutsetega.
„Küsimus on selles, kuidas jääda ellu. Kulud kasvavad inflatsiooni tõttu kiiresti, kaks koroona aastat on jätnud oma jälje külastatavusele. Pakume tööd ligi poolesajale inimesele, palgafond on suur,“ rääkis Maris Reimann. „Konkurentsis püsimiseks peame pidevalt edasi arenema, pakkuma uusi teenuseid ja avaramaid võimalusi. Kavandame lossi spaasse uut 25-meetrist ujumisbasseini, lisaks on plaanis pargimaja juurde ehitada konverentsi- ja peokeskus, mis võimaldaks vastu võtta suuremaid üritusi. Samuti valmistame ette peahoone ajaloolise osa taastamist, mis on varem tules hävinud. Kõik sellised sammud eeldavad muinsuskaitseameti heakskiitu.“
Lossi omanik Ago Kasak märkis, et muinsuskaitsega asjaajamine pole tänaseni eriti sujunud ja avaldas lootust, et see nüüd muutub. „Taagepera puhul on see aastaid nii olnud, et kui tahad midagi teha, tuleb see lihtsalt ära teha ja hiljem muinsuskaitsega selgeks vaielda. Aga ükski omanik ju ei taha niimoodi asju ajada,” rääkis Ago Kasak.
„Kokkupuude muinsuskaitsega on seni tõesti olnud keeruline ja konarlik. Viimane üllatus oli, et kui istutasime lossi ette tulbipeenra, küsis kohalik muinsuskaitseametnik, miks oleme ilma loata tegutsenud ja käskis kaevetööd kohe peatada. Seepärast on soe tunne, et Liisa Pakosta meid külastas: usun, et panime täna aluse sujuvamale koostööle,“ oli Maris Reimann lootusrikas.
Omavalitsuste esindajad nõustusid, et Valgamaal ja Lõuna-Eestis laiemalt on puudus kvaliteetsetest majutusvõimalustest ning sellesuunalised arendused väärivad igakülgset toetust.
„Piirkonnale on oluline majutuskohti juurde luua. Hiljutise näitena tõid Tõrva tulepäevad kohale 7000 inimest, suurürituste korraldamisel on ööbimisvõimalused väga olulised. Seetõttu on omavalitsused toetavad taoliste arenduste suhtes, nagu Taagepera loss ja Kaagjärve mõis kavandavad,” märkis Valga vallavolikogu esimees Lauri Drubinš.
Muinsuskaitseameti peadirektor Liisa Pakosta nõustus, et kommunikatsioon omanike ja muinsuskaitse vahel vajab parandamist. „Omaniku soov kaitsealust mälestist arendada ja tulusaks muuta tegelikult toetab seaduse mõtet, et omanik peab mälestist hoidma. Hoida ei saa ilma rahata, omanikul peab olema võimalus oma kohustuste täitmiseks ka vahendeid teenida. Eesti riigi seadused on riigi ja omaniku suhted sättinud nii, et mõistlikud lahendused peaksid olema võimalikud. Parim muinsuskaitse ongi hooliv omanik,“ rääkis Liisa Pakosta.
„Näen mitmel pool, et omanikel on muinsuskaitseametiga kujunenud kommunikatsiooniprobleem. Minu jaoks on õigusriigi põhimõte ehk otsuste ette ennustatavus väga tähtis. Kui omanikule seada piirangud või koormised, peab see olema põhjendatud, mõistlik ja mõõdupärane, ei tohi seada ülemääraseid või põhjendamatuid piiranguid,“ lisas Liisa Pakosta. "Muinsuskaitse puhul on oluline proportsionaalsus - vaadatakse, kas on olemas põhjendatud eesmärk. Taagepera lossi puhul kindlasti on – ürituste korraldamiseks on vaja ruumi juurde, mälestise korrashoiuks vahendeid. Teiseks vaadatakse, kas valitud vahendid toetavad eesmärki, jätavad autentse materjali terveks ja ajaloolise õhustiku alles.“
Valga vallaarhitekti Jiri Tintera hinnangul võib mittetoimiv kommunikatsioon kaasa tuua selle, et omanikud kardavad muinsuskaitse poole pöörduda ja hakkavad seda vältima. Oma rolli mängib muinsuskaitseameti väga suur töökoormus ja alarahastatus.
„1990ndatel anti muinsuskaitseametile suur võim ja palju kohustusi, aga samas on vähe raha nende täitmiseks. Amet on üle koormatud, nad ei jõua süveneda ja küsimusi läbi mõtestada. Omanikke ei pea see huvitama, aga see mõjutab. Isegi, kui omanik teeb suure eeltöö ja tutvustab projekti, on komisjon üle koormatud ja ei pruugi olla piisavalt kursis. Vaja on laiemat kokkulepet ühiskonnas, et mida ja kuidas me kaitseme ning vastavalt sellele ka eelarvet,“ sõnas Jiri Tintera.
Puudusena tõi Jiri Tintera välja, et muinsuskaitseameti otsused saadetakse välja koosoleku protokollidena. See tähendab, et omanik ei saa ametilt põhjendatud haldusotsust, mida tal oleks võimalik soovi korral vaidlustada.
„Õiguslikult on nii palju muutunud, et viimasesse muinsuskaitse seadusesse on sisse toodud omanike huvidega arvestamine. Selle praktikas rakendamine pole aga kohati veel liiga hästi õnnestunud,“ nõustus Liisa Pakosta. „Omaniku vaates on oluline, kuidas tema küsimust menetletakse. Inimene peab kursis olema ja saama aru, kuidas otsused sünnivad. Otsus peab olema teatud loogika alusel, olema läbipaistev ja mõistlikult, enne kohtusse minemist vaidlustatav.“
Teise olulise teemana arutati kohtumisel erinevate riigiametite tingimusi, mis ei pruugi omavahel sobida. Mälestiste omanikud tunnevad, et raske on täita ühtaegu nii muinsuskaitse kui päästeameti nõudeid.
„Valgas on meil mitu sarnast juhtumit, näiteks on noortekeskuse kasutuses 20. sajandi alguses ehitatud juugendstiilis villa, mis tuleks nüüd ettekirjutuse kohaselt ümber ehitada ja jaotada tuletõkketsoonideks. Samas on hoone mälestisena kaitse all. Tuleohutus on muidugi oluline, aga jääb arusaamatuks, kuidas peaksime neid olukordi lahendama,“ rääkis Valga vallavolikogu esimees Lauri Drubinš.
Ka Taagepera lossis on vastuolu ustega, mida muinsuskaitse keelab välja vahetada, päästeamet aga nõuab tulekindlaks muutmist. „Rikun tahes-tahtmata seadust, kas muinsuskaitseseadust või päästeameti nõudeid, selline olukord on kestnud juba seitse aastat ja me muudkui maksame trahvi,“ sõnas Taagepera hotellispaa juht Maris Reimann.
Liisa Pakosta hinnangul aitaks olukorda leevendada projektide selgem eelkooskõlastus nii muinsuskaitse kui päästeametiga. „Omanikul pole mõtet asjatult projekteerida ja kulutada raha, kui hiljem asi takerdub,“ sõnas Pakosta. „Muinsuskaitse on teatud ekspertiisi keskus, meilt küsitakse üldiselt väga palju nõustamist. Mälestiste puhul isegi pigem vähe, sest julgemalt tullakse konsulteerima siis, kui pole hilisema kooskõlastamise kohustust. Tegelikult peaks algusest peale rohkem nõustama neid protsesse, mis vajavad nii muinsuskaitse kui ka päästeameti kooskõlastust, ja siin ei pea mitte omanik jooksma kahe ameti vahet, vaid ametnikud peavad omavahel lahenduse leidma.“