E, 3.10.2022

Gretel Juhansoo: kui viisakas olla on veider ...

Gretel Juhansoo
, suvereporter
Gretel Juhansoo: kui viisakas olla on veider ...
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Gretel Juhansoo
Gretel Juhansoo Foto: Sille Annuk

Öeldakse, et lõunaeestlane on täiesti eriline inimene, kelle tunned juba kaugelt ära. Kes on aga veel paremini äratuntav? Muidugi seto. Värskas setode keskel elades ma aga kunagi sellele mõttekäigule pihta ei saanud – kõik ju täiesti tavalised inimesed.

Kokkusattumus või ei, kuid viimase paari nädala jooksul on minu endist kodukohta meenutava jutu peale nii mõnigi sõber-tuttav öelnud: «Nojah, Setomaal ongi natuke teistmoodi, piirkonna eripära.» Ja tõesti, alles nüüd hakkan mõistma, et minu esimene aasta Tartu elanikuna ei möödunud kultuurišokkideta.

Kõige keerulisem oli esialgu kohaneda teretamise vältimisega. Et setod väga ühte hoiavad, oli Värskas jalutades iga vastutulija tervitamine automaatne, vahel oli loomulik ka mõneminutiline jutuajamine. Ka ei piirdunud teretus vaid verbaalse suhtlusega. Mäletan hästi, kuidas mina, kelle silmanägemine vanaisa omast parem oli, talle pidevalt selgitasin, kes talle möödunud autost parasjagu lehvitas.

Nüüd olen tundnud, et pean Tartus lausa ebaviisakam olema. Näiteks on minule loomulik bussi astudes kõiki bussijuhte tervitada, väljudes tänada ja nendega hüvasti jätta. Kui aga Tartu linnaliini bussist tänusõnu jagades välja astun, on mind enamasti saatnud vaikus. Ei teagi, kas bussijuht sai šoki või arvas lihtsalt, et olen veidrik.

Tõenäoliselt tuleb paljudel Setomaale mõeldes esimesena pähe hoopis seto keel, mitte muud veidrused. Talvel üht ajakirjandusõpikut lugedes torkas mulle silma põhimõte, et murre tuleb tekstist välja toimetada, sest vastasel juhul jääb kõnelejast rumal mulje. Mõtlesin, et mis nali see nüüd olgu, kõik mõistavad ju murret. Kui olin paar korda lubanud sõnadel «olõi» ja «är» oma kõnekeelde sisse libiseda ja kaaslase segadust märganud, sain aru, et jällegi asi, millega kohaneda tuleb. Õpikust loetuga ma siiski seni ei nõustu.

Kui Tartu linnaliinidest tänusõnu jagades välja astun, on mind enamasti saatnud vaikus. Ei teagi, kas bussijuht sai äkki šoki.

Viimaseks pidin mõistma, et setod on tihti hakkajamad kui teised. Tragid ürituste korraldajad ja sündmustel käijad. Nad tõestavad, et inimene on oma aja peremees: nad jõuavad kõikjale, peavad teisi meeles ja aitavad neid, kel abi vaja on. Ja mis kõige tähtsam: nad on südid oma kultuuri edendajad ja esindajad.

Arvan, et setodelt on palju õppida. Lahkuse, austuse, ühtehoidmise, ajakasutuse ja hakkamise kohta. Kahju on vaid sellest, et need õppetunnid jõuavad minuni alles nüüd, Setomaalt eemal olles.

Märksõnad
Tagasi üles