Jaanika Elias: haruldane privileeg

Jaanika Elias Foto: LEPM

Kuulsin hiljuti üht tuttavat ütlemas, et Eesti lapsehoolduspuhkuse süsteem vajab parandamist. Uurisin kohe, mida ta selle all mõtleb, sest Eestis saab ju vanem lapsega kodus olla lausa kolm aastat, mille kestel tema töökoht säilima peaks. Sellest ajast poole vältel makstakse hüvitist, mis on võrdne varasemaga palgaga.

Tuttav nentis, et vanemahüvitis võiks kogu selle kolme aasta jooksul arvele laekuda, sest muidu peab aasta ja kuuekuuse lapse juba lasteaeda viima, kuigi pisike järeltulija ei pruugi selleks veel valmis olla. Kuid kauem pole võimalik lasta mudilasel kodus olla, sest vanemal on vaja tööle naasta, et püsiv sissetulek säiliks.

Mina nimetaksin sellist mõtteviisi privileegipimeduseks. Eesti on maailmas esirinnas lapsehoolduspuhkuse võimaldamisega – mitte kuskil mujal ei ole mulle teadaolevalt süsteemi, mis lubaks vanemal töölt nii pikalt eemal olla ja veel tasugi selle eest saada.

Mu üks sõbranna elab USAs ja sünnitas paar nädalat tagasi. Sõbranna saab lapsega kodus olla vaid kuus nädalat ja seegi on tasustamata puhkus. Nende pere plaan on paigas: mees käib edasi tööl ja naine jääb lapsega koju, aga kaotab töö ja mingit sissetulekut tal kuskilt oodata ei ole. Teine variant oleks lapsehoidja palgata ja tööle naasta.

Eestis on palju probleeme, aga lapsehoolduspuhkus ei ole üks neist, sest see on paindlik ja tagab mitmesuguseid võimalusi.

Kui võrrelda seda süsteemi Eesti omaga, siis elame ju lausa paradiisis. Ja ega ka teistes Euroopa riikides pole palju parem süsteem kui USAs. Skandinaavia riikides on see küll enam-vähem samasugune kui Eestis, kuigi ka sealsed lapsehoolduspuhkused on veidike lühemad ja vähem aega tasustatud.

Eestis on palju probleeme, aga lapsehoolduspuhkus ei ole üks neist, sest see on paindlik ja tagab lastevanematele mitmesuguseid võimalusi.

Saame ju lausa valida, kumb vanem beebiga koju jääb. Ja seda saab vajadusel vahetada.

Investor Kristi Saare mainib tihti oma sõnavõttudes, et lapsehoolduspuhkus on üks ideaalne võimalus elus kannapööre teha, kui tunned, et vana amet enam ei köida sind. Nii tegin minagi: jätsin oma eelmise töökoha ja muutsin suunda.

Lapsehoolduspuhkus andis mulle võimaluse lisaks beebi kaisutamisele oma elu üle järele mõelda. Seda viimast ei oleks ma kindlasti saanud teha, kui kogu aeg oleks kuklas tagunud mõte, et pean oma paarikuuse imiku hoidja hoolde andma ja tööle naasma. Või siis beebiga koju jääma, aga elama paljalt kui püksinööp.

Hinnakem seda, mis meil on.