Jaan Rapp: milleks saagida oksa enda all?

Jaan Rapp
, tegevtoimetaja
Copy
Jaan Rapp
Jaan Rapp Foto: Arvo Meeks

Eesti rahvas reeglitest väga lugu ei pea. Seda oli näha ka viimaste koroonalainete ajal, kui mõnigi kodanik valitsuse kehtestatud reeglitele vilistas ja nende täitmise asemel pigem meeleavaldusele enda õigusi nõudma läks. Paraku tõi see kaasa ka juhuseid, kus mõni varem täies elujõus inimene meie seast ülekohtuselt vara lahkus.

Kohati tuleb paljukiidetud talupojatarkust tõepoolest ebamõistlikest reeglitest ülemaks tunnistada. Ent seejuures võiks igaüks mõelda, milleks üks või teine reegel mõeldud on. On ilmselge, et näiteks turvavöö või kiiruspiirang pole mõeldud autos viibijate ahistamiseks ja tööleping tagab meile muu hulgas ravikindlustuse.

Paraku tuleb mõneski seltskonnas vahel ette eputamist sellega, kui hästi keegi maksude tasumisest kõrvale oskab hoida. Või räägib keegi, kuidas tal linnas autoga 120 km/h kihutada õnnestus. Tunduvad olevat erinevad asjad? Tegelikult on mõlemal juhul tegu hoolimatusega. Nii enese, kaasinimese kui kogu ühiskonna suhtes.

Mõne päeva eest jõudsin ülekäiguraja juurde, kui fooris põles jalakäijatele punane tuli. Ent keskealist paarikest, kellel samuti teisele poole teed jõuda oli vaja, see ei morjendanud. Lähenevate autode kiuste marsiti käsikäes üle tänava, jõudes minuni kostitas aga paari naispool mind iroonilise muigega, tahtes just kui öelda: «Vaat kui kõvad tegijad me oleme.»

Ega ikka ole küll. Tegija on pigem see, kes suudab isegi siis, kui tal kiire on, sundida end rahulikuks ja mitte taolisi tarbetuid riske võtta.

Paraku tuleb mõneski seltskonnas vahel ette eputamist sellega, kui hästi keegi maksude tasumisest kõrvale oskab hoida.

Eriti oluline on see praegu, mil algamas on uus kooliaasta. Sest laps õpib eeskujudest ja kui täiskasvanud demonstratiivselt liiklusreegleid eiravad, suurendab see tõenäosust, et seda hakkavad tegema ka need, kes kümmekonna või veidi vähema aasta pärast täiskasvanuikka jõuavad.

Esmaspäevase seisuga oli Eestis tänavu liikluses hukkunud 30 inimest, kasvab ka õnnetuste ja vigastatute hulk. Kuigi alati õnnetust ära hoida ei saa, tuleks nende vähendamise nimel vaeva näha meil kõigil.

Meie turvalisuse huvides reeglites kinnipidamist jälgivad politseinikud peavad aga teenima väärilist tasu. Ning see tuleb meie kõigi maksurahast. Sestap saeme mõnegi reegli eiramise korral enda all olevat oksa.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles