Raamatute hoidja: lugejate soov on mulle seaduseks

Valgjärve raamatukoguhoidja Ilse Aigro räägib, et raamat peab olema näoga lugeja poole. «Kui paned näoga lugeja poole, siis tal tekib kohe huvi selle raamatu vastu,» teab ta. Foto: Arvo Meeks

Raamatukoguhoidja Ilse Aigrol on esimene tööpäev nii hästi meeles, nagu oleks see olnud eile. Oli 1972. aasta südasuvi Põlvamaal Valgjärvel. Päiksepaisteline ilus ja tuulevaikne ilm. Ta oli just jätnud hüvasti tööga kohalikus koolis saksa keele õpetajana ning otsis uut ametit. Oli valmis ka kolhoosi põllutööliseks minema.

Korraga helistas ühel päeval Valgjärve külanõukogu esimees Sulev Unt ja kutsus ta oma vastuvõtule. Miks, seda ette ei öeldud. «Ja seal ta ütles: tead, nüüd on lugu selline, et sul tuleb hakata Valgjärve raamatukogus tööle, sest Kuuse Hugo (kolhoosi esimees Hugo Kuusk – toim) pole nõus kedagi teist raamatukokku tööle võtma kui ainult sind,» meenutab Ilse Aigro.

Nii kiiresti see kõik käiski. Unt ulatas talle võtmed ning soovis edu töös ja õnne isiklikus elus. See oli Ilse Aigrole ootamatu pakkumine, mis võttis esmalt tummakski. Seejärel seadis ta sammud, tasa, vaikselt ja ettevaatlikult, raamatukogu suunas, mis asus toona Valgjärve endises mõisamajas.