Maarius Suviste: inflatsioon rallib

Maarius Suviste Foto: Arvo Meeks

Otsides praegusele olukorrale Eestis tabavat võrdlust, tuleb meelde üks enam kui kümne aasta tagune meeleavaldus Tallinnas ministeeriumihoone ees.

Täpselt ei mäleta enam, mille eest välja astuti ja mida piketil nõuti ning kes selle üleüldse organiseeris, kuid silme ees on endiselt üks vunki täis naisterahvas, kes skandeeris riiklikult olulise hoone ees: «Me ei ole lambad! Me ei ole lambad!» Mälusopis on veel pilt, et seda hüüdes kolistati ämbritega, samuti löödi ämbreid kokku. Et ikka võimalikult kaugele kõlaks.

Midagi seesugust ei ole Eestis enam kaua-kaua näha ega kuulda olnud. Kuigi paljudel oleks ehk just praegu selleks põhjust.

Kõrgustesse karanud energiahinnad ei tekita enam isegi mitte meeleheidet, vaid on asunud juba kõikvõimalikes vormides lausa kägistama. Ja gaasi hind lämmatab.

Tanklasse ei tahagi enam autole kütust ostma minna, sest kahe euro piiri lähedale hüpanud hind võtab igasuguse sõiduisu ära. Kui maailmaturul nafta kallineb, näeb meie tanklates kõrgemat hinda vaat et juba viie minuti pärast, aga kui maailmas hind odavneb, siis ei muutu hind meil siin laias laastus sageli isegi mitte viie päeva jooksul.

Hindu näikse tõstetavat ka juba klausliga, et kõik on ju juba niikuinii kallimaks läinud, tõstame ka.

Ja talvel toasooja eest maksmine alles ootab ees... Rääkimata elektrist, mis on nüüd suvel olnud oluliselt kallim kui eelmisel talvel kõige külmemal ajal.

Inflatsioon rallib nii, et lõppu ei paista. Hindu näikse tõstetavat ka juba klausliga, et kõik on ju juba niikuinii kallimaks läinud, tõstame ka. Isegi kõige odavamad toiduained, need kõige säästumad, on varsti kättesaamatud.

Energiahinnad aga muudkui kasvavad ning mis saab nii meie toidutootjatest, sellele ei taha parem mitte mõeldagi. Kallim energia, kallim toode, kõrgem hind poes – aga kas ostja siis enam ostab ja milline tulevik tootjal on? Valus nõiaring võtab võimust.

Ja see nimekiri eesootavatest hinnatõusudest on üüratu pikk. Lähiaeg tuleb raske.

Aga kas me sellises olukorras enda eest ka piisavalt seisame? Vaadates oma nabast kaugemale, oleme ju näinud küll, kuidas mitmel pool maailmas elanikud enda huvide eest välja astuvad. Endast kas või märku annavad, et ei olda rahul.

Tõsi, on teada antud, et tähelepanu, õhus on palgavaesusest räsitud õpetajate streigi hõngu. Enne tarkusepäeva sobib sellest muidugi kenasti rääkida, aga mis saab edasi?