Septembri algul lahkus 92-aastasena meie seast kunagine Valgamaa kultuurijuht Ants Veesaar.
Lahkus kunagine Valgamaa kultuurijuht
Taageperas sündinud Veesaar õppis Ala algkoolis, Valga gümnaasiumis ja kohalikus õhtukoolis. Juba algkoolis tegeles ta ka näitlemisega ja nii sai mees tööd Valga Säde teatris. Pärast seda, kui teater põlengu järel Võrru kolis, läks Veesaar tööle miilitsasse, ent jätkas isetegevuslasena teatritükkides mängimist. Võõras polnud talle laulminegi ega pillimäng.
Pärast tööd Valga passilaua ülema ja miilitsa vanemoperatiivvolinikuna sai temast aga aastal 1968 Valga rajooni täitevkomitee kultuuriosakonna juhataja.
Sel perioodil puutus temaga kokku ka Valga rajooni kultuurimajas kunstnikuna tööd alustanud Henn Soopalu. Just Veesaar pidi kinnitama tema tööleasumise avalduse.
«Toona oli tema kabinet raekojas. Jõudsin sinna, ronisin trepist üles, koputasin ja astusin sisse. Hirm oli naha vahel. Veesaar käitus aga väga inimlikult. Kui olime juba pikalt rääkinud, ütles Ants: «Viska see paber üle laua mulle, mis sa teda soojendad enda ees. Ma pane käe alla!» Poliitikast ei tulnudki juttu, kuigi seda kartsin. Järelikult oli ta eestimeelne mees.»
Veesaar tundis pidevalt huvi, mis kultuurimajas toimub ja võttis ka ise osa mitme isetegevusringi tööst.
Ühe Veesaare omapärana tõi Soopalu välja, et talle ei meeldinud inimesi teietada. Üsna tutvuse algul öelnud ta kunstnikule: «Meid, eestimaalasi, on nii vähe, ei mingit teietamist. Tänasest ütled mulle sina!»
1970. aastal viis elu Veesaare Tallinna, kus ta töötas kõrgetel ametikohtadel siseministeeriumis, samuti tootmiskoondises Norma. Suviti viibis ta aga sageli oma suvilas Karulas ja külastas ka Valgat.
Soopalu sõnul jäi Veesaar surmani Valga patrioodiks. Muu hulgas olnud üks tema unistusi, et Valga Säde parki ehitataks taas laululava. Samuti valutas ta südant tühjalt seisva kinomaja pärast. Mees mõlgutanud mõtteid ka Valka tagasi kolimisest, kuid pelgalt unistuseks need jäidki.
Veesaare vanemat tütart Annet tunneb kogu Eesti näitlejana.