Jaan Rapp: kokkuhoid kui elustiil

Jaan Rapp Foto: Arvo Meeks

Öeldakse, et iga asi on millekski hea. Isegi siiani maailma vaevaval koroonapandeemial on plusse. Nii pööravad paljud meist varasemast enam tähelepanu hügieenireeglitele. See selgitab muu hulgas ka seda, miks kas või gripiviiruse levik Eestis viimastel aastatel tavapärast hoogu üles pole saanud.

Praegu hoiatavad poliitikud ja majandusinimesed üksteise võidu, et saabuv talv tuleb karm. Tõenäoliselt nii ka on, kuid ülearu selle pärast muretseda ka ei tasu. Selle asemel võiks igaüks kas või korraks mõelda, ega tema elus mingeid kokkuhoiukohti ole.

Eestlaste praktilist meelt ja mitte just hiilgavat elujärge arvestades polegi paljudel millegi arvelt kokku hoida. Samas võib olla ka nii, et inimesed ei teadvustagi endale oma mitte just kõige säästlikumaid harjumusi.

Minul on lapsepõlvest saadik olnud komme – või suisa kiiks – jälgida, et ruumides, kus keegi ei viibi, tuled ei põleks. Lapsepõlves kustutasin neid pereliikmete järel, juba aastaid teen seda ka sõprade järel. Kui mul äsjasel nädalavahetusel külalised olid, tõusin pärast lühikest võitlust iseendaga elutoa laua tagant püsti, et täita õilis missioon ning kustutada teises toas, köögis ja esikus põlema jäänud tuled.

Ja üks häda on mul veel: mulle ei meeldi kuigivõrd ostelda ja ammugi mitte terveid ja töökorras asju välja vahetada niisama ilma vajaduseta.

Mõistagi tekitab selline käitumine omajagu küsimusi ja vääritimõistmisi. Näiteks peavad paljud seda vaesuse tunnuseks. Ka viimatistele külalistele tuli selgitada, et tegelikult pole mu elektriarve üldsegi mitte tapvalt kõrge ja saan selle maksmisega kenasti hakkama. Ja et asi on põhimõttes mitte raisata loodusressursse.

Säästukiikse on mul aga rohkemgi. Juba aastaid keeran hambaid pestes veekraani kinni. Pole ju vesigi midagi sellist, mille olemasolu me endastmõistetavaks peaksime pidama.

Ja üks häda on mul veel: mulle ei meeldi kuigivõrd ostelda ja ammugi mitte terveid ja töökorras asju välja vahetada niisama ilma vajaduseta. Püüangi eelistada vastupidavamaid asju.

Ilmselt ei muuda mu kokkuhoidlikkus mind oluliselt rikkamaks. Aga kui minusuguseid on rohkem, muudab see vast meie planeedi tuleviku veidigi helgemaks. Eelolevast talvest rääkimata.

Ehk ongi praegune energiakriis tulnud selleks, et me oma mõtteviisi kas või veidigi korrigeeriksime.