Peep Leppik: moodne elulaad võib lapse arengut pärssida

Peep Leppik Foto: Paul Poderat

• Bioloogiliselt pole naine ja mees kunagi võrdselt olnud ega saa ka selleks.
• Ka koolisüsteem peaks kasvatama isiksusi.
• Nutiseadmed mõjutavad ka intelligentsuse taset.

Oleme üsna õnnelikud igasuguse info vaba leviku üle tänases maailmas, kuid see võimaldab meile sööta ette ka igasugust jama – kui me seda kõike usume. Eriti sobib selleks materjal, mis tundub uudsena, erinedes nii-öelda vanast.

Juba mõned aastakümned hüüavad teatud ringkonnad: mees ja naine on võrdsed! Ja lapsedki on nendel võrdsustatud täiskasvanutega.

Psüühiliste olenditena on aga mees ja naine täiesti erinevad, millest tulenevad nende rollid ühiskonnas. Ja seda ei otsusta riigikogu ega ÜRO, vaid loodus, kellelt naine on saanud ammu püha ülesande: laste sünnitamise nende üles kasvatamisega. Ema tunneb ju vaistlikult, mil last tutistada ja millal kallistada. Mehe ülesanne on olnud algselt õige lihtne: naine viljastada ja … minna oma teed. Ärgem unustagem seda, et perekond on meie laiuskraadil vaid mõni tuhat aastat vana!

Et lapsed üles kasvatada, peab naine elama kauem ja olema vastupidavam. Nii suudabki ta korraga tegeleda mitme tööga, mees enamasti vaid ühega. Õiguslikult on naine mehega võrdne, elus on nad erinevad.

Tehnoloogiaajastu mehed-naised on egoismi ja mõnuihaluse toel selga pööramas looduspärasusele. Lõbutsegem-seksigem lusti pärast, milleks laste kasvatamisega end vaevata! Paraku on loodus selle eest meile kätte maksmas: viimasel kümnel aastal on Eestiski neljakordistunud vaimsete erivajadustega laste sünd. Peame arvestama, et hälvetega lapsi sünnib geneetiliselt niikuinii. Et mõnu-hedonismi maksab nüüd kinni sotsiaalsüsteem, siis…

Rääkides, et 70 aastat tagasi eesti külas naised alkoholi peaaegu ei joonud, näen tihti kohkunud-tigedaid nägusid – kas enam ei tohi kultuurselt veinigi juua? Võib, aga sellel on tagajärjed ema­instinkti nõrgenemiseni välja. 1920. aastate Inglismaal avastati ka, et paljud madala intelligentsustasemega lapsed olid tehtud purjus peaga.

Vaadates tagasi oma suguvõsa 350 aastale, näen, et naised sünnitasid lapsed just 20. ja 30. eluaasta vahel. Looduse poolt vaadates oli see tark, sest nüüd teame, et hilisemas vanuses on suurem risk sünnitada erivajadustega lapsi. Paraku just sinna viib meid karjääri eelistamine – 21. sajandil kaob üha rohkem looduspärane elulaad. Ka seda tuleks teadvustada ja vastavalt toimida. Pimesi rabeleda on alati ohtlik.

Kuulates sõnaosavaid esinemisi, mõistab vaid professionaal, et esineja pole ise alusuuringutega tutvunud, pole avanud ühtki teadusraamatut psühholoogiast ega tunne protsesside põhjusi.

Viimase 20–25 aasta jooksul on ühiskonda juurutatud näiliselt uus lähtekoht: laps on isiksus. Seega täiskasvanuga võrdne ja arenegu ise vabalt. Põhimõtte juured on ÜRO lapse õiguste konventsioonis, mis võeti vastu aastal 1989, Eesti ühines sellega 1991. aastal. Nii lähenetakse lapsele vaid juriidiliselt, heites samas täielikult kõrvale kasvatusliku külje. Ja nii ongi meie lasteaedadesse laste ohjeldamiseks hakatud kutsuma isegi politseid. Absurd, mis on vastuolus lapse pedagoogilise mõjutamisega. Eriti enne lapse 11–12-aastaseks saamist, mil inimene hakkab suguküpseks saama.

Nii tekitame oma «kasvatusega» vaid kahju, mis kandub kodust ja lasteaiast ju algklassidesse, sealt edasi kogu kooliaega ja ka täiskasvanuile. Meedia ja koolituste abil on väga paljud lastevanemad need uued põhimõtted mõtlematult omaks võtnud, avaldades survet ka vähestele pedagoogikast lähtuvatele töötajatele lasteaias ja koolis, ajades neidki minema.

Uut lähenemist on rahastatud projektidega või moe survel hakanud toetama (oh häda!) kasvatusteadlased me ülikoolides oma esinemistega. Arendamise teaduspõhiseid seisukohti on aga meedias väga raske avaldada, sest neis puudub ju meediale vajalik niinimetatud innovaatilisus, kommertsküljest rääkimata.

Lapse areng alates sünnist on 20. sajandil väga põhjalikult läbi uuritud – arengupsühholoogias. Ilmselt ameerikalikel pragmaatilistel kaalutlustel on asutud üle tähtsustama suhtlemisoskust ja empaatiavõimet, mille tõttu inimese kõige tähtsam omadus – mõtlemisvõime või ka arukus – on jäänud kõrvale. See on tuntav ülikoolideski: tudengitel on üha enam raskusi vaimse pingutusega.

Lapse vaimse arendamise põhimõtted, mis toodi välja Šveitsi psühholoogi Jean Piaget’ instituutides ning mida kontrolliti 1980. aastatel Harvardis, on sisuliselt looduspärased – toiminud juba miljoneid aastaid. Arengu­psühholoogia pole ju mingeid saladusi avastanud ega välja mõelnud, vaid selgitab teaduslike meetoditega lapse arengu looduslikke seaduspärasusi. Ja nagu psühholoogias ikka, lähtutakse siingi normaaljaotusest ehk Gaussi kõverast.

Neid uuringud tasub usaldada, neil on tõsiteaduslik alus. Tähtsaim õigustus on selles, et inimese vaimne areng on kulgenud mingite keeruliste teooriateta kogu inimkonna vältel tavalise elu käigus.

Lapse vaimne areng toimub vaid inimlikus ümbruses ning Tarzani ja Mowgli lood on muinasjutud.

Lapse vaimseks arenguks on vajalik tema vahetu aktiivne kokkupuude ümbrusega. Nutitelefon on just selle surm. 20. sajandil, kui hakati määrama IQd ehk intelligentsuskvooti, oli arukuse keskmine tase olnud pisikeses tõusus. Aga oluline langus viimastel aastakümnetel tekitab muret. Põhjus on meie elulaadis – just lapse- ja teismeliseeas –, mis on järsult kaugenenud looduspärasest. Koolides keelustati isegi laste töö – teadvustagem ka taolisi rumalusi.

Inimese kui mõtleva olendi kujunemine algab kohe pärast sündi. Samas peame arvestama kahe olulise asjaoluga: lapse areng, eriti kõne, kulgeb astmeliselt kriitiliste perioodidega. Õigel ajal arendamata jäänut ei saa hiljem järele aidata. Ka toimub vaimne areng vaid inimlikus ümbruses ning Tarzani ja Mowgli lood on muinasjutud. Veel sada aastat tagasi oli lapse arendamine lihtne. See käis taluühiskonnas loomulikul viisil.

Laps on laps ning kui me teda arendame, kasvatame ja õpetame, võib temast saada isiksus. Täiskasvanudki pole alati isiksused, aga iga laps on isikupärane.

Kommertsmaailmale on omane siduda kõike rahaga. Mõistagi puudutab see ka paljusid «psühholoogilisi nõuandeid». Kuulates meedias sõnaosavaid esinemisi, mõistab vaid professionaal, et esineja pole ise alusuuringutega tutvunud, pole avanud ühtki teadusraamatut psühholoogiast ega tunne protsesside põhjusi. Kuid tagajärgedega tegelemiseks esitab ta niinimetatud innovaatilisi, väliselt ilusaid, interneti kaudu leitud abituid, aga tasuvaid teooriaid.