Kaagjärve «tulnukas» on ära käinud ka teises ilmas

«Elu parimad aastad,» ütleb Ülevi Eljand oma tööde kohta, mis valminud peamiselt 1970. aastate alguses. Foto: Arvo Meeks

Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee ehk KGB kartis neid nagu tulnukaid. Mida nad teevad? Mida nad tahavad? Miks nad üldse olemas on? Ometi olid nad kohal ja tekitasid oma 1969. aasta näitusega «SOUP ’69» punaimpeeriumi kopitanud müüride vahel lootusrikka puhangu. Noist «tulnukaist» on ainsana järel arhitekt ja graafik Ülevi Eljand (74).

«Me olime ikka venevastased mehed,» meenutab Ülevi Eljand. «Happening’e tehti, salajasi loenguid postmodernismist ja popkunstist. See oli Nõukogude Liidu jaoks kõik nihuke asi, et seda ei tohtinud olla. Kunstnikke saadeti ju maalt välja.»

Valgas pensionipõlve pidav Ülevi Eljand on elanud mitu elu. Sõjajärgse lapsena teinud läbi perele osaks saanud vintsutused, seilanud 1960. aastate lõpus ja 1970. aastatel koos Eesti kultuurikorüfeedega elulaineil, töötanud arhitektina hoonete, hiljem Valgas ja Võrus kogu linna kallal. Aga ühtlasi maksnud selle eest lõivu tervisega nõnda, et käinud ära surma piirimail.