Mariliin Kindsiko-Singh: Maale ei pea kohe ülepeakaela elama minema

Kunstnik Mariliin Kindsiko-Singh Foto: Arvo Meeks

Maale ei pea kohe ülepeakaela elama minema. Olgem ausad, enamikul eestimaalastel on maakodu, kus suvitamas käiakse ja unistatakse, et ühel päeval elame me päriselt maal. Niiviisi tasapisi taktikaga saabki end maaelanikuks sättida.

Soetad maale kõigepealt mugavused: vets ja vesi; soe vesi – kas või algul vaid kätepesuks. Kuivkäimla ehitad koos paari abilisega päevaga valmis ja penoplastist prill-laud päästab külmemadki istumised.

Vee saamisega võib olukord keerulisem olla, aga kui kaev olemas, on edasine juba lihtsam. Kaevumeistri juurde tasub järjekorda võtta, üldjuhul saab vanadest kaevudest asja ning ülikallis puurkaev pidi niikuinii keskkonnale kahjulik olema. Inimesed on ju leidlikud, eriti need, kes on juba pähe võtnud, et maal elada tahaks. Selliseid olmemuresid lahendades tekib ka tugevam side kogukonnaga. Veidi aega ebamugavamat elu paneb kindlasti perspektiivid uuesti paika, aga mis peamine, see hoiab head füüsilist vormi, kui pead vannituppa sammumise asemel end karastavas jões pesema.

Järgmine nipp: maaelust unistajat võiks tabada mingi kirglik hobi, näiteks seenelkäik või aiandus. Alguseks on need üpris ohutud. No võrreldes näiteks lammaste pidamisega, kes iga päev valvamist tahavad. Pole ju hullu, kui seenele ei jõua või sel aastal jäävad sibullilled istutamata. Aga siis vaatad neid tööriistu, mis oled juba sugulastelt või sõpradelt saanud, ja oma rohimata peenraid ning otsustad: järgmisel kevadel alustan maal olemise hooaega aprillis ja lähen linna tagasi alles oktoobris.

Et need jahedamad kuud vastu pidada, on tarvis natuke küttepuid ja jälle hakkad kontakti looma kohalikega. Siinkohal tuleb kasuks osata vahet teha erisugustel puuliikidel. Kui varem linnaelanikuna ei teadnud, milline näeb välja saar ja lepp, siis harid end kähku. Kui linnas elades tundub õhtuti ainus mõnus mõte olevat end diivanile kerra kerida, siis maal ei tule selle pealegi, sest enne on vaja ära teha veel mitukümmend toimetust. Vahel võib küll pisut tüütuna tunduda, et kogu aeg peab end liigutama, aga raudselt on uni parem ja sügavam kui pärast diivanil veedetud ekraanijõllitamise päeva.

Ja ainult maal ärkad kevadhommikutel üles koos linnulaululainega, mis aknast sisse voogab, ja sa oled rõõmus selle segaja üle, sest linnulaul on meiega koos läbi evolutsiooni olnud. Ja ainult maal näed sügiseti tumedat taevast üle puude latvade rullivat, et hetk hiljem tähed läbi raagus võrade säraksid ning hall krõbiseks ja sa astud unise kärnkonna peale (kes printsiks ikkagi ei muutu).

Maal leiad üles need vanad aiad, kus puud on lookas ja lahke naabrimemm pakub sulle koormatäie õunu, mida mahlaks teha. Ja mõtled, et küll see naturaalmajandus on tore, eriti kui oma aias viljapuud ei kasva.

Maal ütled igaks juhuks igale vastutulijale tere, sest nii on kombeks. Ja maal on koolibuss. See võtab su jõnglased peale ning viib uksest ukseni.

Aga kuidas rohkem rahvast maale elama meelitada? Ikka nii, et kõigepealt on kultuur. Kui maal on kultuur, tuleb sinna ka kultuurne rahvas. Igale ühele oma. Kultuur võib olla autode putitamine või maheveiste kasvatamine või permapeenraküla või restauraatorite küla või kunstnike küla või muusikute küla. Kui plaanid maale elama minna, siis vaata ja uuri, mis on seal lähedal.

Meie valisime oma maakoduks Põvamaal asuva Rasina just selle pärast, et kaheksa kilomeetrit eemal olev Mooste on harjunud kunstnike, muusikute ja osavate käsitöölistega ning nende elurütmidega, Järvseljal aga uitavad ringi teadlased ja loodushuvilised.

Naabrid ja kohalik kogukond on väga oluline. Maja võid ju uue ehitada, aga häid naabreid pead hoolega otsima. Ja muidugi koha aura! Kui elus on seda luksust, et satud sellisesse kohta, kus on see miski, mis sulle eriti meeldib, siis jää sinna pikemaks.

Ei tasu peljata, et oma eluajal ei jõua kõike korda teha või uut maja ehitada – surilinal pole niikuinii taskuid. Aga need väärt hetked, mis selles hea auraga kohas veedad, teevad sind õnnelikumaks ja õilsamaks.