Jaan Rapp: annaks äkki uue võimaluse?

Jaan Rapp Foto: Arvo Meeks

Üha pikemad õhtud suunavad tubasemate tegevuste otsingule. Teletegijad on meie aja sisustamisega küll kõvasti vaeva näinud, aga aeg-ajalt ihkab pika päeva niigi ekraani ees veetnud pilk ka midagi rahulikumat. Midagi sellist, kus sündmused ei vahelduks galopeeriva kiirusega iga paari sekundi tagant. Eriti tore, kui nende kulgemise kiirust ise reguleerida saaks.

Eks seda kiirust saab reguleerida ka teleripuldi abil, aga raamatut lugedes on seda teha veelgi mõnusam. Loed mõne lehekülje, mõtiskled hetke ja loed edasi.

Paraku ei mahu raamatulugemine paljude inimeste ellu mingi valemiga. Mõni väidab, et see ei paku nendele mitte midagi, enamik raamatuid olevat rasked ja igavad. Kohtab aga ka omapärasemaid põhjendusi. Näiteks seda, et raamat mõjutab sedavõrd tugevalt, et pärast on reaalses elus raske hakkama saada.

Ise usun, et hoopis enam võib igapäevaelu häirida see, mida pakub sotsiaalmeedia. Koroonapandeemia tõi ju seal eriti selgelt välja sellise arvamuste paljususe, et nõrgema analüüsioskusega inimene virtuaalilma labürintides suuna võis kaotada. Näiteks vaktsineerimise ümber käiv arutelu võttis aeg-ajalt üles sellised tuurid, et tülli ei mindud mitte ainult virtuaalses, vaid ka reaalses maailmas.

Raamatudki on inimesi tülli ajanud. Tänapäeval on neid aga sedavõrd palju, et väga väikese tõenäosusega kohtad sa kedagi, kes äsja lugenud midagi, mis sinulegi tuttav. Mis teisalt tähendab ka seda, et ära jäävad haaravad arutelud selle üle, kui hästi üks või teine teos kokku on seatud.

Paraku ei mahu raamatulugemine paljude inimeste ellu mingi valemiga.

Mõni põhjendab raamatute mittelugemist ränkade üleelamistega koolipõlves, kui tuli lugeda mitmeleheküljelisi kirjeldusi sellest, kuidas mõni salong või koridor välja nägi. Mõistan neid kurtjaid: selline lugemisvara võib noore lugemishimule tõepoolest kabelimatsu panna.

Tean ka inimesi, kes kooliajal «Tõde ja õigust» millekski tõeliselt jubedaks pidasid, mis ilmselt just koolilaste kiusamiseks välja mõeldud. Õitsvas keskeas on mõnigi aga uuesti leidnud tee selle meie kirjanduse ühe tüviteksti juurde ja tõdenud, et polegi nii hull. Pigem vastupidi. Tõenäoliselt tuli sunnitud esmakohtumine selle teosega lihtsalt liiga vara.

Ehk annakski sel sügisel mõnele riiulis tolmavale raamatule uue võimaluse. Miks mitte ka sellisele, mis koolipõlves kaugeks jäi. Kogemus võib olla ootamatult meeldiv ja isegi arendav.