GALERII ⟩ Ukraina põgenikud tänasid eestlasi kokakunsti saavutustega

Ukrainlanna Valentina Fedorka tõstis laupäeval Antsla kesklinnas pärast keskpäeva potist viimase kulbitäie borši ning lubas endale väikese puhkepausi. Kohvikupäevaga tahtsid Valentina ja ta kaasmaalased tänada eestlasi südamliku vastuvõtu eest.

„Keetsime borši küll omajagu, aga ikka ei jätkunud. Aga inimesi oli ka palju. Naised küpsetasid, poisid aga tegid borši,” avaldas ta tööjaotuse.

Küsimusele, kui vanad poisid on, vastas naine, et 52 ja 37.

Üks kokkadest Hennadii Remenjuk rääkis, et saabus Eestisse juba kaks aastat tagasi. Töötab pehmemööblit valmistavas aktsiaseltsis Antsla-Inno ja elab Kobelas. „Erialalt olen puusepp, mööbli valmistaja. Kodus keedan borši muidugi, aga nii suurele hulgale esimest korda,” lausus ta.

Kuna mees on Eestis juba sisse elanud, on ta sõja puhkemise järel Antsla valda saabunud põgenikke igati toetanud. „Ka eestlased on meid igati aidanud. Väga heasüdamlikud ja vastutulelikud inimesed on siinkandis,» tunnustas ta.

Antsla vallas on mehe teada poolsada ukrainlast, keda ta kõiki tunneb, sest elatakse Kobelas lähestikku. «Tehas andis meile korterid. Mõned töötavad ka saetööstuses ja õmblustsehhis. Kõik on rakendust leidnud. Lapsi on kümmekonna ringis,» märkis ta.

Remenjuk valdab inglise, vene, poola ja ukraina keelt. «Eesti keelega on keeruline, aga küll ma ajapikku õpin,» kinnitas mees, kes kavatsebki Eestisse jääda.

Teistel ukrainlastel on igaühel omad plaanid, aga valdavalt tahetakse koju. «Meil on ütlemine, et seal kus sündisid, seal ka elad. Meie, mehed, ei põgenenud siia sõja eest, vaid tulime juba varem raha teenima ja teid aitama. On ka neid, kes läksid kodumaa eest võitlema või siis naasesid kodumaale seetõttu, et nende perekonnad jäid sinna. Aga neid pole olnud palju – ehk viis-kuus,» sõnas ta.

Sõja puhkemise järel isa juurde jõudnud täiskasvanud tütar on nüüdseks sõitnud Ukrainasse tagasi. „Tal on abikaasa seal,» selgitas Remenjuk.

Tahab koju tagasi

Nataliia Malchyna töötab samuti Antsla-Innos ning elab koos poja ja emaga Kobelas asuvas korrusmajas. Eestisse kutsus ta samas firmas eelmisest sügisest töötav vend. Antslasse saabuti 16. märtsil. «Meie teekond siia oli päris keeruline: algul kulgesime rongiga Varssavisse, kust üks lätlane tõi meid oma minibussiga Lätti. Sealt jõudsime juba Eestisse,» meenutas ta.

Elas Nataliia perekond Zaporižžja linnas. «Alguses oli kodukandis päris normaalne – meid ei puudutatud. Aga nüüd tulistatakse iga päev. Meie korrusmaja pole õnneks pihta saanud. Ära võtta venelased linna ei suuda – puruks pommitada aga tahavad küll,» tähendas ta.

Küsimusele, kuidas Eestis meeldib, vastas naine: «Siin on küll kõik hästi, meid on südamlikult vastu võetud ning ka töökoht on olemas – aga ikkagi tahan koju. Enne küll mitte, kui meie oblast vabastatakse ja aatomielektrijaamale enam ohtu pole. Ei ole ju teada, mida venelased iga hetk teha võivad.»

Koju jäi vabatahtlikuna tegutsev abikaasa ning palju sugulasi. Mehega suhtleb Nataliia iga päev, sest mobiililevi toimib.

Eesti keelest teab naine vaid mõnda sõna. «Mul läheb eesti keele omandamine millegipärast raskelt,» tunnistas ta.

Külakost Sillamäelt

Sillamäel elavate ukrainlaste esindus saabus Antslasse käsitööesemetega ning võttis enda kanda ka kontserdi ja rahvalike mängude korraldamise.

Ukraina Kaasmaalaskond Sillamäe Vodograi juhatuse liige Larissa Žitnik rääkis, et nende juurde on saabunud 150 põgenikku sõjas oleva riigi erinevatest regioonidest – Harkovist, Mariupolist, Kiievist. Alaliselt elab linnas alla saja ukrainlase.

«Oleme juba pool aastat ühises kogukonnas. Kaasmaalaskond on tegutsenud 24 aastat. Meie uhkus on pühapäevakool, tegutsevad huvialaringid, naised teevad käsitööd. Praegu on kõige tähtsam ülesanne sulandada põgenikud Eesti ühiskonda. Tõsi, nende sisseelamine on kulgenud küllaltki keeruliselt,» tunnistas Žitnik.

Antsla vallavalitsuse haridusnõunik Pille Raudam lausus, et pagulase staatuses ukrainlasi on omavalitsuses 31. Umbes 30 inimest – põhiliselt mehed - on olnud siin tööl juba varasemast ajast.

Koolis käib seitse last, neist kuus Antsla gümnaasiumis ja üks Kuldre koolis.

«Täna (laupäeval – M.M.) oli siin kaasatud tosina jagu ukrainlasi – ehk viis perekonda. Kui hakkasime suvel suhtlema, et lapsed kooli saaksid, siis need viis-kuus lastega peret jäidki omavahel ja minuga läbi käima. Nemad tegidki ettepaneku, et tahaksid vallale ka omalt poolt tänu avaldada. Kuna neil on väga head meeskokad, tegid nad ettepaneku pakkuda oma rahvustoitu,» rääkis haridusnõunik.

Leivakatteks panid naised ukrainapärase küüslaugupeki, mis valmistati Eestis müüdavast soolapekist. Õrnema soo esindajad tegid ka vareenikuid, bampuškisid (Ukraina köögist pärit pehmed kuklid, mis on üle peitsitud ürdi-küüslauguõliga – M.M.), sõrnikuid ja teisi küpsetisi.

Naised õppisid borši keetmist

«Borši keetmist alustasime Antsla kohvikus Kindel Koht hommikul pool kuus. Kõik me, kes olime abiks koorimas, lõikamas ja riivimas, tundsime end kui algajad. Mida täpselt teha tuleb, ütlesid mehed. Kogu aeg saime küsida, mis järjekorras mida teha ja kui palju maitseaineid panna. Kolme potti läks sealiha, kuigi sobima pidi ka kanaliha. Üllatas seegi, et liha oli supis koos kondiga – oleme ju meie harjunud kondi eemaldama. Aga igasse portsjonisse pidi saama üks kondiga lihatükk,» kirjeldas köögis toimunut Raudam.

Eestlastele toonitati sedagi, et valmivat toitu ei tohi nimetada supiks, vaid et see on borš. «Küsisime sedagi, miks ei ole see punane. Mehed vastasid, et kui tahate punast, siis see on peedisupp. Peeti panime meiegi pottidesse, aga tulemus ei olnud harjuspäraselt punane. Eks peame nüüd mõtlema, kas teeme edaspidi borši või peedisuppi,» tähendas kokaabiline.

Vareenikuid, kapsarulle ja kõike muud tegi iga ukrainlanna sada. «Suppi sai kokku ligemale 60 liitrit ning ka portsjoneid jagati välja saja ringis. Ei osanud tõesti arvestada, kas kohvikusse tuleb neli või 400 inimest. Aga olime avatud meelega ja vaatasime, kuidas saame kõigega hakkama. Kuigi kohvik oli planeeritud kella 11 – 14, oli borš otsas juba enne kella üht. Kõigile neile, kes hiljem tulid, oli paraku võimalik pakkuda vaid alles jäänud suupisteid,» kahetses Raudam.

Kohvikupäeva korraldamisel aitasid kaasa teisedki piirkonna ettevõtted ja ühendused – näiteks MTÜ Karille andis lauad ja toolid. "Sillamäe kaasmaalaskond oli heameelega valmis tulema – seda enam, et nad polnud varem Lõuna-Eestis käinud. Näitusmüügil olnud esemed valmistasid nad pooleteise kuu jooksul,» sõnas vallapoolne korraldaja.

Kohvikupäeva lõpus andis Larissa Žitnik Pille Raudamile üle teenitud 340 eurot, et anda see omakorda üle Ukraina võitlejatele. Lapsed aga laulsid erilise kaasaelamisega «Võitlejate laulu», hoides üleval Ukraina lippu.