Arved Breidaks: sügis võiks tuua rohkem rõõmu

Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Tänavune sügis ei hellita, vaid puhub kui Atlandilt kohale ilmunud tsüklon minema kõik vähegi head tuju üleval hoidvad mõtted. Samas toob ka kohale kõik need sügisega kimpu seotud tunded: sügismasenduse, -väsimuse, -kurbuse, depressiooni, kaamose ja mis kõik veel. Kas sügis peabki nii hirmus aeg olema?

Tegelikult on sügis ju vaimustav aastaaeg. Looduses on suvine üksluine rohelus asendunud sellise värvide kirevusega, mida meie laiuskraadil näebki vaid mõnel üksikul nädalal oktoobris. Puud puistavad lehti, kutsudes linnainimest parki jalutama, et pisut lehtedes sahistada, enne kui heakorratöölised need kokku puhuvad ja silma alt ära viivad.

Asjata kiirustavad! Sahisevates lehtedes kõndimine on lausa teraapiline tegevus, millega kaasnev heli rahustab samavõrd kui vihma sabin või merelainete tasane loksumine. Kui veel ka vihma satub kallama, levitab lehekiht põnevat kõdulõhna, mida üha tubasemaks muutuval inimesel oleks kasulik aeg-ajalt sisse hingata.

Mulle on sügis meeldinud juba lapsest saadik. Udused vaiksed hommikud on just see aeg, mil mõni luuletus kirjutada. Suvi võib olla vihmane ja külm, talv lumeta ja soe, kuid sügis oma muutlike ilmadega ei peta kunagi lootusi. Sügis pakub nii tormi kui rahu, oodatud öökülma kui ka ootamatult sooje päevi, mil paslik endale hüüatada: carpe diem! – kasuta päeva!

Aitab see, kui teha endaga rahu ja leppida, et kõik lootused ei ole määratud täitumisele. Kõike lihtsalt ei saa.

Miks aga ikkagi on sügis aastaaeg, mil nii palju räägitakse väsimusest, depressioonist ja masendusest? Arvan, et üks põhjusi on inimestel suvele seatud liiga kõrged lootused ning nende paratamatu purunemine. Augusti lõpus kipub tekkima tunne, et midagi jäi tegemata, sooje päevi oli ikkagi liiga vähe, ei jõudnudki igale poole sõita, kuhu tahtnuks ja puukuurile jäi ka sel suvel uus katus tegemata.

Tänavu on kõigele sellele lisandunud veel üldine majanduslik ebakindlus, jätkuv sõda Ukrainas, gaasilaeva ärasõitmine, teadmatus tuleviku ees. Sellest kõigest masendusse sattuda pole sugugi raske. Tegelikult on see välditav ja mitte ainult antidepressantide abil.

Aitab see, kui teha endaga rahu ja leppida, et kõik lootused ei ole määratud täituma. Ideaalset suve pole olemas või kui, siis ainult lapsepõlvemälestustes. Sügis peaks olema aeg, mil oleme pärast suvist puhkust kõige paremas vormis; valmis lõhkuma tööd, nii et lehed lendavad. Lehed langevadki selleks, et kevadel saaksid uued pungad puhkeda.