Merje Ilves: koduõpe – mis, milleks, kellele ja kuidas?

Merje Ilves Foto: Erakogu

Koduõppest räägitakse aina enam ning Eesti suuremates koduõpet pakkuvates koolides küündib koduõppel olevate õpilaste arv juba pooleteisesaja ringi. Lisandub ka uusi koole, mis seda õppevormi võimaldavad. Mis aga on ikkagi vahet koduõppel ja kaugõppel, millest viimasega nüüdseks kõik koolilapsed ja nende pered kokku on puutunud?

Rõhutangi esmalt, et koduõpe ei ole kaugõpe. Suurim erinevus nende kahe õppevormi vahel on selles, et kaugõppe puhul vastutab õppetöö läbiviimise ja tulemuste saavutamise eest kool, andes distantsilt materjale, tunde ja ülesandeid ning kontrollides nende täitmist. Seevastu koduõppe puhul on vastutus selle eest lapsevanemal.

Paljudele peredele see mõistagi ei sobi – lastevanemad käivad tööl, nad ei sobi oma olemuselt, hariduselt või põhimõtete pärast koduõpetajateks. Kui see mõte aga võimalusena päevakorrale kerkib ja pere väärtustega kooskõlas on, võib kodu olla lapsele parim toetav keskkond õppimiseks ja hariduse saamiseks.