Maarius Suviste: võrdsete laste erinev toetus

Maarius Suviste Foto: Arvo Meeks

Eile oli riigikogus esimesel lugemisel perehüvitiste eelnõu. Selle mõte on parandada lastega perede toimetulekut ja toetada sündimust ning tagada lasterikaste perede toetuse seos palga- ja elukalliduse tõusuga.

Kui seadus vastu võetakse, suureneb uuest aastast esimese ja teise lapse toetus 60 eurolt 80 euroni ning üksikvanema lapse toetus 19,18 eurolt 80 euroni kuus. Samuti kerkib lasterikka pere toetus kolme kuni kuue lapse puhul 300 eurolt 600 euroni ning seitsme ja enama lapse puhul 400 eurolt 800 euroni kuus.

Kuid see pole veel kõik. Jaanuarist rakendatakse lasterikka pere toetuse maksmist ja sujuvat lõppemist pere noorima lapse 24-aastaseks saamiseni.

24-aastased lapsed on omaette teema ja sellel praegu pikemalt ei peatu. Küll aga kahe ning kolme lapsega perede teemal. See tundub olevat see, mis on ehk enim asjaosalisi kõnetanud.

Õigus võib olla neil, kes leiavad, et nüüd annab riik selge signaali: esimesed kaks last ei ole nii väärtuslikud kui kolmas.

Fakt on, et kahe- ja kolmelapseliste perede toetuste vahe on varsti märkimisväärne. Kas toetussummat silmas pidades on kahe lapsega perel tõesti ülioluliselt vähem väljaminekuid kui kolme lapsega perel?

Õigus võib olla neil, kes leiavad, et nüüd annab riik selge signaali: esimesed kaks ei ole nii väärtuslikud kui kolmas. See aga omakorda võib ju viia selleni, et kuigi riik tahtvat peretoetuste suurendamisega sündimusele hoogu juurde anda, siis tegelikult ei sünni seetõttu enam piisavalt esimesi ega teisi lapsi.

Samas jällegi võib õigus olla ka neil, kes teavad omast käest: kolmega on tõesti oluliselt raskem kui kahega, eriti just laste kasvatamisega kaasnevaid suuremaid kulusid arvesse võttes. Kuid siit edasi minnes: kuue lapsega on ju veel raskem kui kolmega, ehkki toetussumma sama suur?

Vanemad inimesed ütlevad nüüd ehk kogu peretoetuste teema peale, et said nemad omal ajal oma jõududega lapsed üles kasvatatud, peavad saama ka tänapäeva lastevanemad. Aga ehk peaks praegusel ajal universaalsete toetuste pealt üha rohkem minema hoopis vajaduspõhiste peale? On ju märkimisväärne vahe, kas suure pere vanem töötab näiteks riigikogu liikmena või maal vaesusriski äärel virelev kahe lapse ema poemüüja ja isa päästjana.

Ah et kõik lapsed olgu Eesti riigis võrdsed, olenemata sellest, kus ja kellena vanemad ametis on? Muidugi peaks olema, aga sel juhul olgu siis ka toetuste summades uuest aastast mitte nii-nii suured käärid.