Lõuna-Eesti kalamehed esitasid aasta kala kandidaadiks latika

Lõuna-Eesti kalastajate klubi esitas aasta kala kandidaadiks latika. Foto: Margus Ansu

Ajakiri Kalastaja avas internetis rahvahääletuse, et valida välja aasta kala – hääletajad saavad sedapuhku langetada otsuse angerja, latika või merisiia kasuks. Lõuna-Eesti Kalastajate Klubi esitas aasta kala kandidaadiks latika.

Sarnasel hääletusel krooniti tänavuseks aasta kalaks ahven. Seejuures sai hääletada ka latika ja säina poolt, kelle esitasid vastavalt Lõuna-Eesti Kalastajate Klubi ja Saaremaa kalamehed. 2021. aasta kala oli haug, 2020. aasta oma lõhe ja 2019. aasta meeliskala jõesilm ehk sutt.

Järgmise aasta kala kandidaadiks esitas Lõuna-Eesti Kalastajate Klubi taas latika, kes kuulub karpkalalaste sugukonda ja elab enamasti suuremates järvedes, suuremates aeglase vooluga jõgedes või jõeosades ning vähemal määral rannikumeres.

Latikas koeb madalaveelistes järvedes või nende osades ja vanajõgedes, ning teadusuuringud on näidanud nende tugevat kudemispaigatruudust. Mõni kala võib 15 aastat järjest igal kevadel täpselt samasse kohta kudema tulla.

Eesti rekordlatikas püüti 1966. aastal Peipsi järvest. Kala kaalus 5,5 kilo, oli 58 sentimeetrit pikk ning tema vanuseks hinnati 18 aastat. Harrastuspüüdjate saagiks langevad tavaliselt 1–2-kilosed latikad. Hoolimata küllaltki tugevast püügisurvest näitavad kalastiku seire ja uuringute tulemused, et latika käsi – või õigupoolest küll uim – käib vähemalt Peipsi-Emajõe-Võrtsjärve süsteemis üsna hästi.

Vanemast ajast on teada, et kui algas latika kudeaeg, jätsid järveäärsed kogukonnad kõik muud tegevused pooleli ja tegelesid kalapüügiga. Seda olukorda kirjeldab August Gailit romaanis "Ekke Moor", kus vanausuliste kogukonna matriarh unustati surivoodile, kuna sel tähtsal hetkel juhtus midagi veel olulisemat – latikas tuli randa. Ka tänapäeval võtavad paljud kalamehed puhkuse just kevadsuvel, et saada osa põnevast kudemisaladele minevate ja sealt naasvate latikate püügist. Sel ajal on Emajõe-äärne täis õngitsejaid ning kodudes tossavad suitsuahjud.

Saaremaa kalamehed eesotsas Kristjan Siimpojaga esitasid 2023. aasta kala kandidaadiks angerja, mis on Saaremaal ja kaugemalgi läbi ajaloo olnud veidi müütilises staatuses. Eelmise sajandi alguse suured saagid panid aluse kalurite suhtelisele jõukusele ja lugupeetud staatusele. Sügaval Vene ajal oli suitsuangerjas kohalik valuuta, mille abil avanesid kõik fondid ja defitsiidi ladude uksed. Viimase 30 aasta jooksul on selle kala arvukus Eesti vetes aga drastiliselt kukkunud ning üksikute angerjate kättesaamine viimastel aastatel on sarnanenud lotovõiduga. Pole ka ime, sest Eesti vetesse tagasi jõuab 1/20 sellest, mis varem tundus loomulik ja harjumuspärane. Ikalduse põhjuseid on ilmselt mitmeid ja peamiseks faktoriks vast looduslike tingimuste muutumine.

Nendes oludes otsustasid Saaremaa kalamehed ise õla alla panna ja üritada olukorda angerjamaimude asustamisega natukenegi parandada. Mandril suurjärvedega midagi sarnast toimubki, aga Saaremaa rannikumeri ei ole sel aastatuhandel inimkäte abil angerja juurdekasvu näinud. Euroraha ja PRIA abil lahendati ka maimude ostmine ja septembri esimeses pooles leidiski circa 80 000 angerjamaimu uue kodu. Kulub hulk aastaid, enne kui nendest püügikalad kasvavad, ja mastaapide mõttes on see maimukogus ju tilgake meres. Saab kunagi ehk näha, kas angerja arvukus ka tajutavalt tõuseb. Ning iseküsimus, palju neist Sargassosse jõuab ning kunagi uute maimudena koduranna uuesti üles leiab. Aga niisama, näpp suus, angerja hääbumise pealt vaatamine ei vii ka kusagile.

Ehk kunagi saabub jälle see aeg, kus jutud rohketest angerjasaakidest ei ole paljas folkloor aegade hämarusest ning selle kala püük muutub uuesti mõistuspäraseks tegevuseks.

Hiiumaa kalurid esitasid 2023. aasta kala kandidaadiks merisiia, mille populatsiooni on Hiiumaa kalurid viimasel kahel aastal Euroopa raha toel vastsete kevadise asustamisega turgutada aidanud. Hiiumaa vetesse suviti toituma rännanud tihedamapiiline Soome lahe siig andis viimasel suvel üsna tugevat tooni rannakalurite püükides.

Igapäevaselt jutuks olev kliimasoojenemine ja süsinikuemissioon on aktuaalsed ka merisiia arvukusest rääkides. Soe hilissügis kahjustab marja haudumist, pehme talv ja jahe kevad aga tingivad liiga varajase koorumise ning jätavad vastsed nälga. Jääb vaid loota, et edaspidi satub vahele mõni külmem talv.

Siig on alati olnud väärtuslik kala. Varem ei visatud Hiiumaal sellest midagi minema. Pea pandi märja ajalehe sees süte peale küpsema ning lutsutati hiljem puhtaks, pugudest keedeti piimaga kartulisuppi. Mari klopiti sibula ja soolaga ning söödi leiva või kartuliga. Siiad ise aga soolati tünni – kui õigesti tehtud, sai kevadeni süüa või siis raha või muu vajamineva vastu vahetada. Jõulude ajal pidi soolasiig ikka laual olema. Tänasel külmkapiajastul kiidetakse rohkem siiaäkist ja ega neid õigeid siia soolamise tünnegi enamikel alles pole. Eks ajad ja kombed muutuvadki, aga loodetavasti on ka tulevikus siiakalal hiidlaste toidulaual oma eriline koht.

Aasta kala hääletus kestab leheküljel www.aastakala.ee aasta lõpuni ning võitja kuulutatakse välja 16. jaanuaril.