Igor Gräzin: taastaks äkki Liivimaa?

Igor Gräzin Foto: Tairo Lutter

• Endised Liivimaa osad on nii Eestis kui ka Lätis jäänud pigem vaeslapse ossa.
• Ajalooliselt on Liivimaa olnud tugev kultuurikants.
• Liivimaa uueks keskuseks võiks kujuneda Valga või Viljandi.

Taavi Rõivase suurimaid käkke oli see, kui ta ütles, et Eesti riik vajab vaid peenhäälestamist. See on aga viinud mandumisele, mida me nüüd aastaid hiljem «peenhäälestatutena» ka näeme: kosmilistes kõrgustes inflatsioon, elu kallinemine, elektrikriis…

Räägin parem ühest «suurest ideest», aga hoiatusega: kuna on tulemas valimised, siis see hüpotees, mis siin kirjas on, ei ole valmisplatvorm ega esinda see ka Keskerakonda, kuhu kuulun. Idee on minu isiklik ja rangelt võttes teatav edasiarendus sellest, mida omal ajal meie tippgeograafi Hardo Aasmäega mõne pitsi tee juures arutasime – palju kordi.

Eeldus on see, et Eesti lõunapoolne kaks kolmandikku on praegu alaarenenud ja kipubki jääma selliseks pärast seda, kui tulevane Rail Baltic sellegi vähese majandusliku, mis siin veel on, Pärnu juurde ja taha merekaldale ära viib. Ja jätab Eesti suurima raudteejaama – Valga – virelema. Numbritega siis nii: Harjumaa SKP tase on 109% ja muu Eesti oma 50% SKPst elaniku kohta.

Kusjuures, häda küll, on isegi regionaalministrid meil kogu selle aja jooksul juhtunud nõrgemapoolsed ja ainus, kes seda polnud, oleks võinud äpuke siiski olla. Tema tegevuse tulemus on äsjane Reformierakonna läbi viidud haldusreform, milles kadunud seegi mõistuseraasuke, mis nõukogude haldusterritoriaalses jaotuses oli. Järeldus: senised regionaalsed pisijukerdused regionaalpoliitika nime all on kahele kolmandikule Eestist sama head kui vihmavari kalale.

Territoriaalne jaotus on miskit sellist, mis ei sünni ühe erakonna kontoris või kümmekonna «eksperdi» ümarlaual. See sünnib sajandite jooksul ja ainult nii, nagu majandusele ja inimestele vajalik. Seega võtame nüüd teadmiseks ilmse asjaolu: Eesti pole 500 aastat olnud üks riik, vaid föderatsioon maakondadest.

Isegi meie suurkangelane Lembitu polnud mitte Eesti, vaid Sakala vanem. Ja Jüriöö ülestõus aastal 1343 oli ikkagi Harjumaa meeste avantüür ja eralõbu, millega lõhuti harmoonilise arengu perspektiiv. Meil siin Liivimal polnud Liivi orduga midagi halvasti ja taanlaste vastu üldse mitte midagi.

Märkusena: Jüriöö ülestõusu heroiseeriv Bornhöhe «Tasuja» ja ka «Pirita kloostri viimsed päevad» on propagandistlikud teosed, kiitmaks vene valitsust ja lõhkumaks eesti-saksa sotsiaalset ühendust. Muide, vürst Garbriel oli teadaolevalt Ivan Groznõi luure resident.

Senised regionaalsed pisijukerdused regionaalpoliitika nime all on kahele kolmandikule Eestist sama head kui vihmavari kalale.

Olles paljude isandate konföderatsioon (ordu ja piiskopid ning senjööridena rootslased, taanlased, poolakad jne), jagunes tänane Eesti keskelt kaheks suureks osaks, hilisemaks kubermanguks: Eesti- ja Liivimaaks. Tänane Lõuna- ja Kesk-Eesti on Põhja-Liivimaa ja Liivimaa kui terviku lõunapiir kulges tänase Jelgava juures. Ja meie pealinn oli Riia! Meie põhjapiiri lähedal olid Liivimaa linnad Viljandi ja Pärnu ning kindlus Lihula.

Seda tunnistab ka iseseisvuse manifest, kus loetletakse uue Eesti Vabariigi koostisosi ja seda kahes osas: «Tartumaa, Võrumaa, Viljandimaa ja Pärnumaa ühes Läänemere saartega – Saare-, Hiiu- ja Muhumaaga» on nimetatud muudest Eesti osadest («Harjumaa, Läänemaa, Järvamaa, Virumaa ühes Narva linna ja tema ümbruskonnaga») eraldi ja eraldatud omaette lauseks. Hiiumaa osas on küll eksitud: see pole Liivimaa osa kunagi olnud ja kuulus Eestimaa alla.

Tean rahvuslikult kõva meelega inimesi, kes ütlevad: selle vanaaegse vahetegemise sissetoomine Liivimaa ja Eestimaa vahele lammutab meie rahva kultuurilise ühtsuse. Oi, kas ikka lammutab? Eriti kui silmas pidada seda, et vanal Eestimaal ei tehtud eesti kultuuri heaks suurt midagi.

Võiks teha väga pika nimistu sellest, mis kõik on sündinud Liivimaal: sinimustvalge lipp (Otepääl), esimene laulupidu (Tartus), esimesed ajalehed («Postimees», «Sakala»), esimesed ühistegelikud seltsid (kirjameeste selts, põllumeeste selts), rahvuslikud keskkoolid (Treffneri gümnaasium, Aleksandri kool, tütarlaste gümnaasium eesotsas Peeter Põllu ja Oskar Kallasega), kunstikool Pallas, tähtkirjandus (alates «Kalevipojast» ja lõpetades Oskar Lutsu «Kevadega»), rahvalikud laulud («Õrn ööbik», «Viljandi paadimees», «Tuljak»), teater (Vanemuise selts), heliloojad (Tubin, Eller ja ka Alo Mattiisen. Arvo Pärt on piiripealne juhtum – ta on Rakverest, mis on olnud mõlemal pool piiri), põllumajanduslik aretus (kartul «Jõgeva kollane» ja Sangaste rukkisordid). Või siis sport, näiteks Kalev sai suureks ikkagi Tartus ja ajalukku läks just Tartu Kalev.

Noh, kus siis sündis meie kultuur kui mitte Liivimaal?

Piirikohti võib sõites märgata kirikutornides: Liivimaal on enamasti üleval kukk, Eestimaal rist. Ja ka muidu on vahe ilmne: Liivimaa loodus on laineline, nagu näiteks Vooremaal, Otepääl, Pühajärvel, isegi mägine nagu Siguldas, taevas ja maa on sametpehmed. Kunstnikud on pidanud kõiki oma suvelaagreid kui mitte just Saaremaal, mis on kah Liivimaa, siis ikka Haanjas ja Rõuges, sest sealt leiab looduslikku ilu ja vaimset kosutust.

Liivimaa inimesed on tänini mahedamad, ehk ka aeglasemad, ent samas vaimsemad. Toomas Nipernaadi ei saanud sündida ja rännata Eesti põhjarannikul. Ja vastupidi – Ilmarise, Volta, Krulli masinatehase, Dvigateli ja muude tööstuslike monstrumite koht ei saanud olla Liivimaal. Erand oli Riia, mis ent oli üleeuroopalise tähendusega tööstus- ja poliitiline keskus.

Olgem ausad, tänanegi Tallinn ei ole mingi ühtne linn erinevalt Riiast, mis kujutab endast suurt halduskeskust. Küll aga hakkab tekkima Tallinna Manhattan.

Piirikohti võib sõites märgata kirikutornides: Liivimaal on enamasti üleval kukk, Eestimaal rist.

Ja nüüd siis lõpetuseks idee. Kuna tänane Eesti Vabariik tegeleb eeskätt Tallinna asjadega – Rail Baltic, Tallinna–Helsingi tunnel, suurhaigla Tallinnale ja Harjumaale, raudtee Haapsalusse jne –, võiks olla mõttekas tekitada Liivimaale suuremat sorti halduskeskus asukohaga Valga või Viljandi. Eriti kui mõelda sellele, et tegelikult on ka Põhja-Läti huvi edendada Liivimaad, mis sealgi tänapäeval samuti alaarendatud.

Meil oleks siin – kui olla egoistid – kaks võitu: Air Baltic (Eestimaale jääb Nordica) ja Lätis asuv Inčukalnsi gaasihoidla, millest tulevikus võiksime Eestile gaasi müüa. Liivimaa arendaks tagasi üle-euroopalise magistraali, niinimetatud Pihkva–Riia kivitee, mida kirjanik Adson on nimetanud Peterburi–Pariisi maanteeks.

Sest erinevalt Eestimaast (Taavi Rõivase teine väljend «Uus Põhjamaa», mis kõlab näiteks võrukesele jaburana) on Liivimaa osa Euroopast, keskusega Riia. Ka ajalooliselt võttes – kui Eestit tuleb näiteks Ameerika koolipoistel luubiga otsida, siis Liivi sõda on sees kõigis ajalooõpikutes. Sest Liivimaa oli ja võiks olla osa Euroopast ja selle ajaloost.