T, 29.11.2022

Kultuuripärandi kasvulava otsingutel

Kultuuripärandi kasvulava otsingutel
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Inari vallas kohtusid võrumaalased saami lasteaia juhatusega ja vallavalitsuse spetsialistidega.
Inari vallas kohtusid võrumaalased saami lasteaia juhatusega ja vallavalitsuse spetsialistidega. Foto: Võrumaa arenduskeskus

Eestimaal oli 2011. aasta rahvaloenduse andmetel umbes 75 000 elanikku, kes väitsid, et oskavad võro keelt, ning 12 000 neid, kes väitsid end oskavat seto keelt. Võru maakond on tõesti eriline oma kahe kultuuriruumi poolest.

Keelelisest ja kultuurilisest rikkusest hoolimata ei ole me siiski siiani leidnud head lahendust, et paikkonna identiteet tugevneks ja oleks meie igapäevaelu osa.

Kohaliku keele oskus ei kandu edasi järeltulevatele põlvedele, sest omakeelne suhtlus laste ja noortega puudub. Oleme jõudnud paikkonna keele, kultuuri ja elulaadi edasiandmise juures murdepunkti, kus Põhjamaad olid umbes 30–40 aastat tagasi, kui pidid otsustama, kas keel hävib või suudetakse see säilitada.

Tuleb tsiteerida Võrumaa arenduskeskuse kultuurispetsialisti Kristi Valsi küsimust: «Kuidas teha nii, et meie keel, kultuur ja identiteet ei tunduks omapärane ainult väljastpoolt tulnud inimestele, vaid ka meile endile, kes me siin igapäevaselt elame?»

Põhja-Norras on umbes 2000 kveeni keele rääkijat, põhjasaami keele rääkijaid on Norras, Rootsis ja Soomes kokku 20 000, inari-saami keele rääkijaid on Soomes umbes 450. Kuigi põhjanaabrite väikekeelte rääkijaid on palju vähem kui võrokesi ja setosid, on nende keeled tunnustatud vähemus- või põliskeelena ning keeleõpe süsteemne ja toetatud. Kuidas nad on seda suutnud?

Sellele küsimusele otsisid õppekäigul vastuseid Võru instituudi, Võrumaa arenduskeskuse ja omavalitsuste esindajad. Külastasime Põhja-Norras Porsangeri valla ning Põhja-Soomes Utsjoki ja Inari kandi keelekeskusi ja haridusasutusi, kohtusime omavalitsuste esindajate ja keeleteadlastega.

Saami nukud Soomes saami lasteaias
Saami nukud Soomes saami lasteaias Foto: Võrumaa Arenduskeskus

Poliitika, kogukonna huvi ja õppetöö

Põhjamaade väikekeelte positsiooni on tugevdanud kohalike keeleteadlaste sõnul kolm asjaolu: eestkõnelemine ehk poliitika, kogukonna soov ja surve, õppetöö võimalused ja praktika.

Eestkõnelemine käib kveeni keele puhul omavalitsuste juurde loodud keelekeskuste kaudu. Saamidel on olulisel kohal Saami parlament, kuhu valitakse esindajad saamide hulgast. See on poliitiline organisatsioon, millel õigus otsustada saamide keele, kultuuri ja põlisrahvaks olemist puudutavate küsimuste üle.

Kes on Võru maakonnas kohaliku kultuuriruumi eestkõneleja? Võro ja Seto instituudi põhiroll on teadus- ja arendustöö, mis väga väärtuslik nii õppematerjalide loomisel kui ka uuringute eestvedamisel, kuid kultuuriruumi eest kõnelemisel tuleb osapooltel teadmised ja oskused koondada.

Keelelisest ja kultuurilisest rikkusest hoolimata ei ole me siiski siiani leidnud head lahendust, et paikkonna identiteet tugevneks ja oleks meie igapäevaelu osa.

Poliitilist kokkulepet, mis ühendaks omavalitsuste ning instituutide tööd, pole sõlmitud ega ole ka määratletud eestkõneleja rolli. Ettevalmistamisel on Uma Lepe, mis ühendaks omavalitsuste keeleõppehuvi. Leppesse peaks sisse saama nii keele, kultuuri kui ka elulaadi hoidmine ning iga osapoole roll selles.

Võrumaa lasteaedades ja koolides tugineb murdekeeleõpe sädeinimestele. See pole väga jätkusuutlik. Põhjamaades on läbi mõeldud nii õpetajate õpe ülikoolis kui kohalikku keelt, kultuuri ja elulaadi õpetavate ja kasutavate spetsialistide lisatasu ja täiendõppe võimalused.

Instituudid Vana-Võromaal ning Setomaal on loonud palju keeleõppematerjale, nad tunnustavad keelekasutajaid, korraldavad üritusi. See pingutus on väärt hoidmist ja märkamist, kuid ka vastuvõtlikkust ja teadlikkust.

Õppematerjalid olemas

Ilmselt ei tunne paljud neid õppematerjale, mida instituudid laste ja noorte õpetamiseks loonud. Selle taga võib olla olukord, kus keskkond, kuhu nad on kasutamiseks mõeldud, pole selleks valmis. Siinkohal võiksime vaadata laiemalt nii huvikoolide kui ka noortekeskuste võimaluste poole.

Põhjamaa praktikute sõnul alustasid nemad oma kriisipunktis esmalt keele- ja kultuuriõpet lasteaedades. Sellega seoses kasvas ka vanemate huvi ja keeleoskus, murdekeel omandas suurema prestiiži.

Selles protsessis oli oluline roll ka riigil. Kristi Vals mõtiskleb: «On mõtlemapanev, kuivõrd panustab riik oma keele ja kultuuri hoidmisse ja arendamisse ning pakub selleks ka rahalist toetust.»

Esile tuleb tuua Põhjamaade praktika ka kultuuri ja elulaadi õpetamisel, mis lasteaiast alates põimunud igapäevaellu: saami riietes nukud, põhjapõdrad mudilaste mänguasjade hulgas, õppekäigud kalale, metsa, marjule. Lasteaiad korraldavad koos vanematega kohalike toitude valmistamise töötubasid. Kohalikku elulaadi õpitakse tundma ka koolides.

Näiteks sügisese põhjapõtrade eraldamise ajal lähevad koolilapsed oma peredega kaheks nädalaks tundrasse kaasa, et õppida oma perele olulisi oskusi. Lastele on tundras väike koolimaja, kus on põhjapõdrakasvatajast õpetaja. Inaris elavatele saamidele on aga oluline kalapüüdmine. Kalapüüki harrastav õpetaja viib tihti ka lapsi kalale või tundrasse matkale ning koos valmistatakse traditsioonilisi toite.

Koolimaja külastades pöördusime ka ühe eesti-saami peres kasvava ja saami koolis õppiva noore poole palvega meile rääkida, kuidas toimib lávvu ehk püstkoda. Ja ta tegi seda suurepärase detailsusega. Kas meie lapsed oskaksid rääkida näiteks suitsusauna toimimise põhimõttest? Ja kas nad oskaksid rääkida ristipuudest või leelost?

Taavi Karu (vasakult), Kristi Vals, Karin Viljus, Inari valla esindaja, Mariko Faster, Inari valla esindaja, Kerli Kõiv, Tõnu Niilo, Merle Tombak, Siiri Konksi
Taavi Karu (vasakult), Kristi Vals, Karin Viljus, Inari valla esindaja, Mariko Faster, Inari valla esindaja, Kerli Kõiv, Tõnu Niilo, Merle Tombak, Siiri Konksi Foto: Võrumaa Arenduskeskus

Kohalik keel au sees

Kohaliku keele kasutus on nii Norras kui ka Soomes oluline igas omavalitsuse tegevussfääris. Võimaldatakse keeleõpet neile, kes on piirkonda kolinud. Loodud on näiteks kveeni-norra sõnaraamat hooldekodudele, et norrakeelsed hooldajad saaksid aru kveenikeelsete eakate jutust.

Omavalitsused lisavad uusi töötajaid otsides töökuulutustele tingimuse, et kohaliku keele tundmine on oodatud. Soomes makstakse riigiameti töötajatele kohaliku keele oskamise ja kasutamise eest lisatasu. Miski ei takista ka Võrumaa asutustes kasutada suunaviitasid ja silte mitmes keeles, millest üks oleks kohalik.

Loodud on näiteks kveeni-norra sõnaraamat hooldekodudele, et norrakeelsed hooldajad saaksid aru kveenikeelsete eakate jutust.

Muutuste alus on kogukondlik huvi. Seetõttu on väga tähtis kogukonna, sealhulgas vanemate valmisolek, et kohalikku keelt, kultuuri ja elulaadi õpetatakse lasteaedades ja koolides, hoitakse ning väärtustatakse kodudes ja kogukondades.

Meil peavad olema võimalused oma pärandit meelde tuletada ja kasutusele võtta. Põhjamaade näitel on keele ja kultuuri elavdamiseks head keelekohvikud, -kursused, kultuuripärandi töötoad, muusika ja isegi omakeelsed arvutimängud.

Uhkus oma päritolu üle

Kristi Vals nentis, et nähtu ja kogetu pani meid sügavamalt mõtlema, mida koos saaksime teha, et meie lapsed juba maast madalast kodukandi kultuuripärandist osa saaksid. «Et me kõik, kes me siin maakonnas elame, tunneksime sidet ja uhkust oma identiteedi ja päritolu üle.»

Võru keel ja võrokeseks olemine peaksid saama ka omavalitusametnike südameasjaks. Koostöö ja läbirääkimised eri osapooltega on olulised, et saavutada loodetud tulemust.

Õppereis andis teadmise, mida eesmärgi poole püüeldes oluliseks pidada. Rõhutada tuleb iga komponendi – eestkõnelemine, õpe ja kogukondlik väärtus – arendamist. Pärandile tuleb läheneda terviklikult, pidades võrdselt tähtsaks nii keelt, kultuuri kui ka elulaadi.

Kaheksapäevane reis sai teoks Põhjamaade Ministrite Nõukogu toel ja osalenud asutuste kaasabil.

USUME, ET ÜHEL PÄEVAL...

- lehvivad uhkusega meie omavalitsusasutustel ning kogukondades nii Eesti, Setomaa kui ka võrokeste lipud;

- meie avalikus ruumis on kasutusel suunavad viidad ja sildid ka kohalikes keeltes;

- passiivsed kohaliku keele oskajad on läinud üle aktiivsele keelekasutusele;

- meie lapsed ja noored tunnevad kohalikku keelt, kultuuri ja elulaadi;

- Võromaad ja Setomaad tuntakse ning kohapeal tunnetatakse kui eriilmelist paika, kus huvitav elada ja töötada ning mida on põnev ka reisijana külastada;

- riik väärtustab kohalikku pärandit ning toetab õpet piisavalt ja mitmekülgselt.

Märksõnad
Tagasi üles