Tiit Loim: vanaduse võlud

Tiit Loim Foto: Paul Poderat

Sattusin hiljuti sõbra vahendusel kuulama «Ööülikooli» sarjas kirjanik Tiia Toometi loengut vanaduse võludest. Kõlasid väärt mõtted. Kuid mis ühiskonnas me küll elame, et tema loetletud võimalused meile alles vanaduses peaks kättesaadavaks muutuma?

Toomet on sel teemal välja andnud ka raamatu «Vanaduse võlud». Tema sõnul saab vanana oma elule tagasi vaadata, see omaks tunnistada nii heas kui halvas ja teha oma saatusega rahu.

«Kui mõnikord tundub raske, on minu soovitus kirjutada üles kõik, mis minu elus head on olnud. Mina ükskord tegin seda proovi ja üllatusin, kui pikk see nimekiri tuli. Mul polnud varem aimugi, et olen õnneseen, kellel on elus vedanud,» lausus Toomet.

Ta tõdes ka, et hea on vana olla. «Milline pidev vaev oli nooruses: tuli aina rabeleda ja pead murda, kelleks saada, kust leida prestiižikas töökoht, kuidas hankida rohkem raha, uusi riideid, ilusaid asju, suurem elamine, uhkem auto, kuidas seksikas välja näha, keda valida elukaaslaseks, millal ja kui palju lapsi saada, kuidas nad üles kasvatada. Tuli pidevalt võrrelda end teistega, kas oled ikka tasemel,» rääkis Toomet.

Milleks oodata 75 aastat, et lõppeks ärevus, rahulolematus ja enda võrdlemine naabriga?

«Aga nüüd: lapsed on suureks kasvatatud, eluase olemas, asju ülearugi, ei pea muretsema ülearu oma välimuse pärast, võid käia riides lihtsamalt ja mugavamalt, loobuda kõrgetest kontsadest, moehilpudest. Nüüd lõpuks tohid olla avalikult egoistlik, mõelda rohkem iseendale ja oma soovidele,» lisas kirjanik.

Mulle tundub, et need on enamikus ideed, mis justkui eneseabi psühholoogia raudvarast ning võiks vaimse tervise hoidmise nimel rakendust leida ükskõik mis eas inimese elus. Milleks oodata 75 aastat, et lõppeks ärevus, rahulolematus ja enda võrdlemine naabriga?

Küsimus vastuoludest oma loodetud saatuse ja reaalsuse vahel hakkas mind ennast sedavõrd painama, et selle ümbermõtestamine kestab veel teab kui pikki aastaid.

Rahulolu on aga õnnele lähemale jõudmise eeldus, sestap on meie endi tervise huvides algusest peale mitte panna seda sõltuma meelevaldsetest leiutistest nagu elukoha suurus ja prestiiž.

Inimkonnal on hämmastav võime end ise ilma veenva põhjuseta orjastada, justkui näljast ja haigustest veel vähe oleks. Universumil on suure tõenäosusega ükskõik, mis autoga sa sõidad. Miks ei peaks meilgi olema?