/nginx/o/2020/02/06/12919077t1haf41.png)
/nginx/o/2022/11/02/14936462t1h1e06.png)
Viis aastat Lõuna-Eesti Postimeest ajakirjanike pilgu läbi
Kui ööpäev on tööpäev
:format(webp)/nginx/o/2022/11/02/14936463t1hdf28.jpg)
«Ajakirjaniku amet veeretab aeg-ajalt ette olukordi, kus loo tegemisel läheb mõndagi nii nihu, et tahaks vanduda, kui sellest vaid vähegi kasu oleks. Üks selline lugu juhtus tänavu jaanuaris, kui Võrumaa alumises servas Misso alevikus täislastis gaasiveok kraavi sõitis.
27. jaanuari õhtul tuli teade, et Misso kurikuulsas S-kurvis, kus veokid varemgi külili kraavis maandunud, on sedapuhku hanges gaasiveok. Teemat kui palju!
Videokaamera, mikrofon, kõrvaklapid, fototehnika, varuakud, arvuti puhuks, kui vaja kohe midagi üles laadida – sündmuskohale minek on alati paras peavalu, et miski maha ei ununeks. Kaamera kobakat statiivi ma autost välja ei tõstagi.
Ladunud selle kõik autosse, tuli esimene tagasilöök. Ilm polnud külm, aga rõske. Sadas märga lund ja mu Honda ei läinud käima. Mis siis ikka, laenasin abikaasalt ta hübriidmootori ja automaatkäigukastiga Toyota, laadisin varustuse ümber ja minek.
Luhamaa ristmikul reguleeris liiklust politseipatrull, kellelt sain aimu, kui kaugel Missost on Riia-Pihkva maantee suletud ja mis seal enam-vähem toimub. Kõne sündmuskohale teel olnud Lõuna päästekeskuse pressiesindajale andis kindluse, et saan autoga sündmuskohale sõita.
Sündmuskoht ise oli tänu päästeautode rohkusele hästi valgustatud. Videokaadrid said võetud, intervjuu päästetööde juhiga tehtud, pildid klõpsitud. Kokku kulus vahest tunnike. Lund sadas kogu aeg.
Auto oli mul jäetud päästemasinate rivi lõppu ja kuigi valgust paistis olevat, lasin ohutuledel igaks juhuks vilkuda. Kas asi oli selles või milleski muus, kuid nupust käivitatav auto enam käima ei läinud. Tegi imelikke hääli ja lõpuks jäi päris vait. Kell oli südaöö kandis või üle selle.
Helistasin abikaasale, sest mul endal pole ei hübriidi ega automaatkäigukastiga varem kogemusi olnud. Kas asi on akus või milleski muus? Naine ei teadnud. Vahepeal kogunesid auto juurde mõned päästjad, kuid nemadki ei teadnud, mida selle autoga peale hakata. Vana kombe kohaselt käima lükata seda ju ei saa ja ega julgekski, vahest juhtub midagi.
Naera või nuta: seisan suure päästearmaada taga, kuid autot käima ei saa. Kuna autol oli kasko, kutsusin kõnekeskuse kaudu abi. Võrust tuli tehnik, otsis üles aku (see asus pagasiruumis), andis sellele särtsu ja käima ta läkski. Kell käis juba kolmandat hommikutundi.
Head päästjad andsid mulle tehnikut oodates autos ulualust. Tukk hakkas soojas sõidukis peale tükkima, kuid ära vajuda ma ei saanud – pikk öö oli veel ees.
Kuna uudismaterjali väärtus ajas langeb, oli päevselge, et videolugu tuleb öösel valmis monteerida. Öösel on maja aga väga vaikne, pere magab. Et neid mitte äratada, läksin video heliriba sisselugemiseks keldrisse. Lugu sai kella viieks kenasti veebi ja ma ise tunnikese magada, et siis reedest tööpäeva alustada.»
ARVED BREIDAKS
Väikse Leonhardi lugu läks eriti hinge
:format(webp)/nginx/o/2022/11/02/14936465t1h7b42.jpg)
«Mina olen Lõuna-Eesti Postimehe kõige uuem liige, sest ajakirjanikuna töötamist on mul ette näidata napilt alla kolme kuu.
Loomulikult on see väga lühike aeg ja töökaaslaste ühiseid mälestusi põnevatest seikadest, mis lehe viie ilmumisaasta jooksul juhtunud, saan vaid ette kujutada. Mõnikord lasengi kujutlusvõime valla.
Küll on need kolm kuud andnud mulle palju uusi kogemusi ja tutvusi, mille väärtus on hindamatu. Meie toimetus on väike, aga väga ühtehoidev, mis teeb Lõuna-Eesti Postimehes töötamise eriti meeldivaks. Esialgne hirm, et kuidas ma nüüd lähen oma olematu kogemusega toimetusse, kus kõik ajakirjanikud pikalt kanda kinnitanud, on kadunud, sest leidsin eest kaaslased, kes on alati nõus toetama. Olen lühikese ajaga nii palju õppinud, et seda kõike on isegi raske sõnadesse panna.
Armastan ajakirjanikutööd, sest tahan tuua meie piirkonna inimeste ja sündmuste lood lugejateni. Kuigi kirjutan kõige enam päevakajalistel teemadel, naudin eriliselt olemus- ja portreelugude tegemist, kus saan peategelase kiht kihi haaval Lõuna-Eesti Postimehe lugejate ette tuua.
Kõige rohkem on mulle mu väikse karjääri jooksul hinge läinud suvel kirjutatud lugu viieaastasest poisist Leonhardist, kes sündis sügavalt enneaegsena ja kelle ellujäämise võimalus oli tibatilluke. Nüüd on temast sirgunud aktiivne ja tegus väikemees. Mul on hea meel, et Leonhardi ema Egle oli nõus nii avameelselt kõigist oma läbielamistest rääkima, et ka teised sellest osa saaksid. See on ju ka Lõuna-Eesti Postimehe eesmärk – olla alati oma lugejate jaoks olemas, nii heas kui halvas.» JAANIKA ELIAS
Üks linn, kaks riiki, üks ajaleht
:format(webp)/nginx/o/2022/11/02/14936464t1h9574.jpg)
«Kuidagi on juhtunud, et olen ajalehe praeguste kirjutajate seas staaži poolest justkui seeniorliige, ametis 2016. aasta keskpaigast, seega veel enne Lõuna-Eesti Postimehe aega. Toimetuses on küll ka oluliselt staažikamaid töötajaid.
Siiani tundub, et kolme maakonna leht on midagi uut ja värsket, kuigi nüüdseks olen selles töötanud pea viis korda kauem kui Valgamaalases. See, mis pidi mulle olema kolm kuud suvist tööd linnas, kus varem olin peamiselt vaid ehitusmaterjale ostmas käinud, kestab nüüd juba seitsmendat aastat.
Siinse töö ja Kagu-Eesti elu olemus laiemaltki on samuti ajas püsima jäänud. Minule on see endiselt midagi eksootilist, justkui kärast eemale jääv meditatsioon, mis võimaldab mõtiskelu iseenda ja maailma üle. Samal ajal tahaks loomulikult pakkuda nii selle kandi inimestele kui vahel loodetavasti kaugemalgi midagi informeerivat või teisiti kasulikku. Seda eriti arvestades tõsiasja, et praegu olen paberlehe ajakirjanike seas piirilinnas justkui viimane mohikaanlane.
Siinsele elanikule võib jutt eksootikast muidugi jabur tunduda. On see siis kohalik uudis või nostalgiline rõõm selle üle, et kiiresti muutuvas ja kriisides vaevlevas maailmas on ääremaal ajaleht endiselt olemas – loodetavasti leiab lugeja meie töös väärtuse ka edaspidi.» TIIT LOIM
Aegade side ja järjepidevus
:format(webp)/nginx/o/2022/11/02/14936467t1hd3e6.jpg)
«Oma praeguseks enam kui kolmele aastale Lõuna-Eesti Postimehes tagasi vaadates ja ilmunud lugudele pilku peale visates jäin millegipärast pidama sel suvel, täpsemalt 17. juunil ilmunud artiklil «Rosma linnamägi paljastab oma saladusi uurijatele vähehaaval». Ilmneb ju sellest kõige ilmekamalt aegade side, mis toonud meid tänasesse päeva.
Lõuna-Eesti ühel suursugusemal linnamäel olen arheoloogide tegemisi kajastamas käinud varemgi, kui veel maakonnalehes Koit töötasin. Ja ikka on avastatud leiud – mõni väravakoht, tulease või viljatera – lisanud vajaliku killu suure pildi mosaiiki. Eriti nauditavad on olnud arheoloogide arutluskäigud selle üle, millele leiud viidata võivad ning kuidas kõik omal ajal olla võis.
Vahel piisab millegi jälile jõudmiseks ühestainsast tormi-iilist, mis mõne vana kuuse pikali paiskab ning koos juurtega kultuurkihi üles kergitab. Nõnda avastati sel suvel maasse kaevatud ristpalkhoone.
Aegade sidet võib tähendada ka ajakirjanduses. Tegevuse lõpetanud Koidu asemel kajastab nüüd Põlva-, aga ka Võru- ja Valgamaa tegemisi Lõuna-Eesti Postimees, kusjuures endisest toimetusest jäin järjepidevust kandma mina üksinda. Selle võrra on ehk lihtsam, et veerand sajandi vältel on Põlvamaa ja ta inimesed tuttavaks saanud. Eks miinuseid ole ka – nii mõndagi «habemega» teemat ei kipu enam käsitlema, sest endale tundub see juba läbi käidud etapp. Kõik ju kordub.
Üks esimesi suuremaid kajastusi Lõuna-Eesti Postimehes oli 2019. aasta üldlaulu- ja tantsupeolt, kus osalesin nii laulja kui ka ajakirjanikuna. Lauljana oli see mu teine suurem juubelilaulupidu, sest Tartu poistekoori liikmena osalesin ka 1969. aastal Taaralinnas peetud peol. Paras katsumus oli seekord just ajakirjanikutöö, eeskätt uute tehniliste lahenduste rakendamine. Ajal, kui koorikaaslased Lasnamäe koolimajas juba unne suikusid, laadisin mina alles fotosid veebi üles. Iga pilti eraldi, sest siis ma veel ei teadnud, et seda saab ka portsukaupa teha ...
Aga inimene õpib kogu elu – järjepidevalt.» MATI MÄÄRITS
Rõõmustav sõpruskond
:format(webp)/nginx/o/2022/11/02/14936466t1h5636.png)
«Viieaastane laps on sotsiaalses arengus jõudnud selleni, et tal on tekkinud oma sõpruskond. Ka ajalehel on viie aastaga välja kujunenud oma sõbrad – meie lojaalsed lugejad, kes jälgivad piirkonna uudiseid või loevad siinsetest ägedatest persoonidest ja põnevatest tegemist just meie kanalist. Osa teeb seda traditsiooniliselt paberkandjalt, kuid üha enam tehakse seda nutiekraanidelt.
Sõpruskond on mõnes mõttes välja kujunenud ka meie informeeritud allikate seas, kes on ajakirjaniku töös eksklusiivse uudismaterjali hankimisel või vihjete kaudu hindamatu tähtsusega. Ning intervjuud tehes ei kulu enam aega, et väljaannet tutvustada: Lõuna-Eesti Postimeest teatakse ja hinnatakse.
Sõbrad oleme toimetuses ka hommikustel veebikoosolekutel, mida vürtsitab sageli kerge lõunaeestipostimehelik huumor, millest vaid meie ise aru saame. Kolme maakonna sündmuste operatiivseks kajastamiseks on piirkondlik hajutatus vajalik. Kuigi kaugtöö on mõnes mõttes nagu kaugsuhe – see võib toimida või ka mitte toimida –, siis toimetuse liikmena tunnen, et see on minu jaoks pigem rõõmustav suhe, mida valitud nädalapäevadel ootan.
Ajakirjanikuna teeb minu meele rõõmsaks see, kui õnnestub tuhandeid lugejaklikke koguda mõne positiivse alatooniga artikli või nii-öelda edulooga: kui kusagil midagi uut ehitatakse, luuakse ja algatatakse või mõned uskumatud ideed ellu viiakse.» TOMI SALUVEER
Lehelugeja tänu ja soov
:format(webp)/nginx/o/2022/11/02/14936468t1h0cf7.jpg)
«Viis aastat on nagu niuhti läinud. Alles see oli, kui Valga toimetuses sai 2. novembri õhtuks uue lehe esimene number valmis tehtud ning Tartusse trükkikotta saadetud.
Nende aastate jooksul siin on saanud selgeks, et ühe maakonnalehe kirjutajale ei ole midagi olulisemat kui lugejate siiras tänu, heade sõnade ütlemine ning – mis seal salata – vahel ka heas mõttes otse arvamuse avaldamine. Nagu hiljuti juhtus, kui üks kagueestlane muu jutu sees märkis, et lugu oli hea, hästi tehtud, aga oleks pidanud veel sellest ja tollest ka kirjutama, sest – lugeja ju tahab. Küll tuleb, aga natuke läheb veel süvenemiseks aega vaja, sai vastuseks öeldud.
Lugejate soov peakski ühel ajalehel, eriti oma lugejatele palju lähemal oleval maakonnalehel olema kõige olulisem seadus. Ja Lõuna-Eesti Postimehe puhul nii on ka olnud, kõik need 748 lehenumbrit.» MAARIUS SUVISTE
Meie varandus on inimesed
:format(webp)/nginx/o/2022/11/02/14936469t1hd917.jpg)
«Mul on toimetuse fotograafina olnud au näha Lõuna-Eesti Postimehe sündi ning selle arenemist ja veelgi paremaks muutumist viie aasta vältel. Ajaleht on küll noor, kuid selle sisu loomise ja lugejateni toomise taga on kogenud ja hästi toimiv meeskond.
Pealinna poolt vaadatuna on kerge Lõuna-Eestile ääremaa silti kleepida ja eeldada, et siin midagi ei toimu. Aga toimub, ja väga palju. Lõuna-Eesti Postimehe roll ongi kohalikku elu kajastada ning sellega kaasa aidata Võru-, Valga- ja Põlvamaa igakülgsele arengule.
Miks ma seda tööd teen? Vastus on lihtne – inimesed. Esiteks, mul on superlahedad kolleegid, kes teevad tööd hingega. Teiseks, meie ümber on ehedad ja oma kodukanti hoidvad inimesed. Mul on fotograafina maailma parim töö, sest saan iga päev omajagu kilomeetreid liikuda ja kohtuda võrratute inimestega. Nende eriliste inimeste lood ja tegemised väärivad esiletõstmist.
Usun, et Lõuna-Eesti Postimees suudab ka edaspidi olla lõunaeestlaste eelistatuim uudistekanal ning kõnetada lugejaid kvaliteetse sisuga.» ARVO MEEKS
Viis võrratut aastat
/nginx/o/2022/11/02/14936472t1ha116.jpg)
«Olen tegevtoimetajana olnud Lõuna-Eesti Postimehe juures viis aastat. Kuigi päevad pole vennad, on need kokkuvõttes olnud võrratud aastad.
Oma töös on mulle kõige olulisemad inimesed. Need erilised, Lõuna-Eesti omad. Kusjuures ma ei pea silmas vaid neid, kes elavad Valga-, Põlva- ja Võrumaal. Eesti on ju sedavõrd väike, et meis kõigis on vähemalt killuke lõunaeestlast. Need aga, kelles seda rohkem on, paistavad tihtipeale silma erilise loovuse ja avara pilguga. Mõnikord on nad lausa heas mõttes hullud.
Töö on viinud mind kokku paljude toredate lõunaeestlastega. Neist mõnegi puhul tunnen rõõmu, kui neil hästi läheb ja on põhjust neile taas helistada. Et rääkida järjekordsest «hullust» ideest või soovida õnne, kui nende pühendumust ning loovust on tunnustatud särava tiitli või muu autasuga.
Toredad on aga ka hetked, kui mõni lugeja tänab, et ühel või teisel teemal kirjutasime. Õnneks lõunaeestlased oskavad tänulikud olla. Ent vajadusel on nad ka nõudlikud ja seegi innustab edasi tegutsema, et lippu kõrgel hoida.
Võrratud lõunaeestlased on ka minu kolleegid. Olen kindel, et meil on piirkonna parim tiim.» JAAN RAPP