Sirli Homuha: täna viis aastat tagasi ilmus ajalehe Lõuna-Eesti Postimees esimene number

Lõuna-Eesti Postimehe peatoimetaja Sirli Homuha Foto: Arvo Meeks

Täna viis aastat tagasi hoidsime käes esimest trükisooja Lõuna-Eesti Postimeest ning ootasime ärevalt tagasisidet, kuidas leht vastu võetakse.

Tihti olen mõelnud, et vägevamad ajad ajakirjanduses olid enne minu ajaarvamist. Kui ülikooli kolmanda kursuse tudengina end ajakirjandusega sidusin, käis lehetegemine hoopis teisiti kui praegu, kuid väidetavad hiilgeajad jäid juba selleks ajaks kuhugi minevikku, millest olin kuulnud vaid lugusid. Mind ümbritsesid peamiselt staažikad tegijad ning sain kuulda legende lehetegemisest ja Eesti ajakirjandusest üldiselt. Enamasti jäi kõlama, et küll olid varem ikka ajad ja majad, suured tiraažid, kõrged palgad ja mis kõik veel. Igatahes oli leht siis mustvalge, veebi polnud ning paberlehe lugemine oli enesestmõistetav.

Mida aeg edasi, seda enam tekkis kõikvõimalikke infokanaleid. Keegi väga enam ei mäleta mustvalgeid telereid, faksimasinaid, ka lauatelefonid on juba peaaegu ajalugu. Võimust võtavad suuremad ja väiksemad värvilised ekraanid, mis hõlmavad kõike ning röövivad suurema osa ajast ja tähelepanust. Pildike hommikusest värskest paberlehest koos kohvitassi ja saiakesega on pigem saamas unistuseks, mis üha harvem realiseerub. Tegelikkus on see, et suuremal osal inimestest läheb ärgates esimene pilk telefoni.

Juba siis, kui mina ajakirjandusmaailma astusin, vajas see muutust. Ning selles muutuste keerises olen aastaid töötanud. Mäletan, kui Valga maakonna lehe kunagine peatoimetaja Oliver Uibo rääkis väljaande 16 000-suurusest tiraažist ja sellest, et pärast politseiuudiste osakaalu suurendamist ajalehes kasvas lugejate arv hüppeliselt. Piirkonnas elas siis ka rohkem inimesi ning leht oli toona üks väheseid infokanaleid.

Aastal 2017 olime fakti ees, et haldusreform muudab senise Valga maakonna veelgi väiksemaks. Rahvaarv oli aasta-aastalt niigi kahanenud ja nüüd ampsas reform maakonna küljest veel tüki ära. Selge oli see, et nimega Valgamaalane enam jätkata pole mõtet. Seda enam, et tegelikult on lehel pikk ajalugu, kus läbi aastate on nime pidevalt muudetud. Aastal 1908 ilmus väljaanne Sõna, sealt edasi kandis leht paljusid erinevaid nimesid, olenevalt ajastust: Rajalane, Valga Bolševik, Lõuna-Eesti, Kommunist.

Ajal, kui paberlehtede tellimisarvud kahanevad ning lugejad eelistavad üha enam ekraane, on selge, et selles valdkonnas ei saa endale mitte mingit paigalseisu lubada.

Iga edukas ettevõte käib ajaga kaasas. On üsna vähe tooteid, mida saab teha aastasadu täiesti muutumatuna. Muutuvad materjal, tarbija soovid, turg ja palju muud. Ja kuigi ajakirjanduse roll on levitada õiglast infot ning ülimalt oluline on missioon, väärtuste kandmine ja ühiskonna teenimine, siis teisalt on see ka majanduslikult iseseisev ettevõtmine. Ise tuleb end ära majandada ja elus hoida, töötajatele palgad maksta, kulud ja tulud tasakaalus hoida, nagu ikka ettevõtluses. Ja see pole kindlasti valdkond, millega minna suurt majanduslikku kasumit otsima.

Juba enne haldusreformi oli enamik väiksemaid maakonnalehti Eestis üsna keerulises seisus. Maakonnalehtede puhul me räägime iseseisvalt end ära majandavatest väljaannetest, mitte omavalitsuse ehk siis maksumaksja taskust tuleva raha eest välja antavatest ja tasuta jagatavatest valla häälekandjatest, mille sisu kontrollivad vallaametnikud.

Lisaks paberlehe väljaandmisele nõuab ajaga kaasas käimine ka pidevat veebiarendust, mis pole sugugi odav lõbu. Ja ajal, kui paberlehtede tellimisarvud kahanevad ning lugejad eelistavad üha enam ekraane, on selge, et selles valdkonnas ei saa endale mitte mingit paigalseisu lubada. Vastasel korral viib see kibekähku kiirlaskumisse.

Haldusreformi eel oli mulle selge, et nüüd on see hetk käes, kui lehe ajaloos tuleb taas kord muuta väljaande nime, sest muutuvad piirid. Ka maakond kui piiritletud üksus hakkas inimeste jaoks tähtsust kaotama, kadusid ka maavalitsused. Aga alles jäid ju inimesed, nende huvi lugeda ja sellest tuli lähtuda. Piirid polegi nii tähtsad.

Uurides toimetuse ajalugu ja lehe varasemat levikut, leidsin, et leht on ennegi kandnud nime Lõuna-Eesti. See ilmus aastatel 1921–1940 ja tutvustas end lugejatele lausega «Lõuna-Eesti toob kõige rohkem teateid lõunaraja elust». Nii jõudsimegi uuesti nimeni Lõuna-Eesti ja lisasime sellele sõna «Postimees», kuna meil on sama ettevõte, toona küll Eesti Meedia, nüüd Postimees Grupp.

Asjaolu, et toimetus töötab hajutatult üle mitme maakonna, toob tugevust ja lugejalähedust juurde.

Tänaseks oleme Lõuna-Eesti Postimehe nime all lehte välja andnud viis aastat. Võrreldes eelkäija Valgamaalasega kasvatasime tugevalt lugejate arvu, seda nii paberil kui veebis. Viie aasta jooksul on kahjuks nii mõnigi väiksem maakonnaleht veelgi enam oma hõlmad koomale tõmmanud või pidanud ilmumise lõpetama. Iseseisvate ja sõltumatute väljaannete olemasolu on ühiskonnas aga hädavajalik.

Lõuna-Eesti Postimehel on tugev toimetus ja siin töötavad kahtlemata Lõuna-Eesti parimad ajakirjanikud, keda ma usaldan ning kelle üle saan olla uhke. Siin tehakse üleriigilise kaaluga ajakirjandust sõna otseses mõttes, sest kuigi Lõuna-Eesti Postimees on peamiselt küll kolme maakonna leht, levivad meie uudised Postimehe veebi ja paberlehe kaudu väga paljude lugejateni.

Asjaolu, et toimetus töötab hajutatult üle mitme maakonna, toob tugevust ja lugejalähedust juurde. Toimetuse liikmed töötavad meil eri linnades, paljud kodukontorites, see aga annabki hea tunnetuse piirkonnast ja sellest, mis lugejatele korda läheb.

Maailm muutub ja üllatab või šokeerib. Kõigest hoolimata on aga läbi aegade olnud vajalik infot edastada. Kunagi varem pole inimkonnal olnud nii palju meedia tarbimise valikuid, samas ka mitte nii palju väärinfo või kontrollimata teabe levimist. Seda enam on oluline jätkata tööd päris ajakirjanikel ja sõltumatutel ajakirjandusväljaannetel.