Arved Breidaks: oma maa

Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Kui 2004. aastal alustati Rõuge vallas Nursipalu harjutusvälja planeeringut, tõusis ümberkaudsete peamiseks mureks, kas miinipildujate müra laseb polügooni lähistel elada. 18 aastat hiljem pole küsimus enam relvades, vaid inimestes endis, kes harjutusvälja laiendamisele ette jäävad.

Vara kogumine on põlvkondade teema. Ma ise elan vanemate Võrus 1970. aastatel ehitatud eramajas ning jõudsin soetada ja taastada ka talukoha Setomaal. Ükskord jagan selle laste vahel ära ja loodan, et nad sellega ei rahuldu, vaid pingutavad kinnisvara kogumisel edasi.

Põlvest põlve edasi antav kinnisvara loob suguseltsile tugeva põhja ning võimaldab majanduslikult paremini hakkama saada. Kui peavari tagatud, ei võta iga majanduselu virvendus põlvist nõrgaks ja iga tööandja all ei pea tingimata töötama.

Olen naljaga pooleks öelnud, et kui säästud võib pangas inflatsioonirott ära süüa, siis maa saab mult ära võtta ainult Vene võim. Pärast 24. veebruari ma enam seda naljaga ei ütle. Eesti mehed läksid Vabadussõtta lootuses saada maad ja «oma maa» olemasolu on praegugi miski, mille nimel tasub riskida kõigega.

Inimesed, kes peavad polügooni laiendamise tõttu müüma riigile oma kodu, põllumaa, metsa või suvekodu, panustavad riigikaitsesse märksa rohkem kui enamik ülejäänutest.

Nursipalu harjutusväljaku laiendamine tähendab Eesti inimestele suuremat julgeolekut. Rajatavasse linnakusse paigutatakse liitlasüksusi ning seal hakatakse harjutama 2. jalaväebrigaadile hangitava soomustehnikaga, et sõdurid oleksid vajadusel hästi ette valmistatud kaitsma me kõigi ühist vara.

Inimesed, kes peavad polügooni laiendamise tõttu müüma riigile oma kodu, põllumaa, metsa või suvekodu, panustavad riigikaitsesse märksa rohkem kui enamik ülejäänutest.

Loobuda oma talukohast on hoopis midagi muud kui vahetada korterit. Seda tuleb riigil nendelt inimestelt kinnistuid üles ostes arvestada. Need pole lihtsalt kinnistud, need on kodud.

Inimesed ei tohiks hiljem tunda, et neid on lihtsalt lüpstud. Vastupidi, nad võivad kahetseda väljakolimist armsast kohast, kuid mitte seda, et neile vähe maksti.

Väikesed puust majad, mis maal tooni annavad, pole turuväärtuse järgi teab mis kõrges hinnas. Inimestele, kes peavad kodust lahkuma, tuleb kaasa anda rahakott, millega on võimalik soetada samaväärne või paremgi elamine. Sest vara kogumine on põlvkondade teema ja Eesti riik ei või olla see, kes selle liini inimestel katkestab.