Ukraina selgeltnägija: sõda lõpeb järgmisel kevadel

Selgeltnägija Sofja Nagornjaki veendumusel ei ole ukrainlasi võimalik võita – see on kodeeritud nende linikutesse. Foto: Mati Määrits

• Odessasse saabunute hulgas on palju õudusi näinud lapsi.
• Mälestusmärgid on linnas kinni kaetud liivakottidega.
• Pühaselinikutes peitub ukraina rahva saladus.

Koos Odessa kirjaniku, ajakirjaniku ja kultuuritöötaja Inna Ištšukiga Põlvat külastanud tervendaja ja selgeltnägija Sofja Nagornjak on kindel, et sõda tema kodumaal lõpeb järgmisel kevadel.

Eestisse sõitsid naised kaks ööpäeva Odessa–Varssavi–Riia–Tallinna liinibussiga. Ajutiselt jäi maha kodulinn, kus alatasa üürgavad sireenid, kõlavad plahvatused ning kogu rannik on mineeritud. Puruks on pommitatud sadam ning hiljuti valminud euroopalik lennujaam. Elektrit antakse linnaosadele kordamööda.

Ühe näitena sõja koledustest tõi Inna Ištšuk juhtumi, kuidas Vene snaiper tulistas läbi autoakna väikelast. «Pärast rünnakut naftabaasile valitses linnas kolm ööpäeva pimedus. Kuna hukkuid oli ka elumajades, tahtsid paljud ära sõita. Lahkus 100 000 elanikku, kelle asemele on idapiirkondadest saabunud ligemale 50 000 inimest,» rääkis ta.

Etendus pommivarjendis

Saabunute seas on palju õudusi näinud lapsi, kes muu hulgas jätnud maha oma lemmikloomad. «Kuna keldrites on istutud mitu kuud, on vaja nad esmalt letargiast välja saada. Kuigi kultuuri praegu rahastada ei saa, teeme vabatahtlikega, mida suudame. Ühe lavastuse kandsime ette lausa pommivarjendis,» sõnas kultuuritöötaja.

Et lastes loovust arendada, on korraldatud konkursse. Samuti on Ištšuk avalikes kohtades lugenud oma õpetlikke luuletusi. Euroopasse sõitnud lastele aga korraldatakse telesildu ning loetakse nendelegi luuletusi. Suulised esinemised osutusid möödapääsmatuks juba seetõttu, et raamatute väljaandmine on sisuliselt katkenud. Läheneva kassiaasta puhul õnnestus hiljuti siiski välja anda kassiraamat, kus olevaid pilte saab värvida. Ühe raamatu sai kingituseks ka Põlva keskraamatukogu.

Lõuna-Eesti Postimehele rääkis Inna Ištšuk, et Vene sõjalaevu oli Odessas algul silmapiiril näha, aga need aeti minema ja on praegu Krimmis. «Meil lendavad Iraani päritolu droonid, mida kutsutakse balalaikadeks või motorolleriteks. Neid küll lastakse alla, aga hiljuti sai siiski sõjakomissariaat pihta. Igal pool linnas on kontrollpostid ning kui neid läbid, ei tohi fotoaparaat ega mobiiltelefon nähtaval olla – muidu viiakse sind kõrvale ja vaadatakse, mis su telefonis on. Nõnda püütakse diversante.»

Inna Ištšuk loeb õudust tunda saanud lastele oma õpetlikke luuletusi. Foto: Mati Määrits

Suplushooaeg jäi vahele

Mälestusmärgid on kaetud liivakottidega, et hoida neid kahjustuste eest. Suplushooaeg jäi vahele, sest rannad on dessandi takistamiseks mineeritud. «Inimesed küll püüdsid mereni pääseda, liikudes liival olevates jälgedes. Patrullid aga suunasid neid tagasi,» sõnas Ištšuk.

«Odessalasi on rannas ka surma saanud Aga see pole neid takistanud sildi «Miinid!» all piknikku pidamast,» lisas Nagornjak.

Suuri kaotusi on kandnud armee, mistõttu Ohvitseride Majas toimuvad pidevalt ärasaatmised. Igal hommikul sõidab kümme kiirabiautot Mõkolajivisse, mida pidevalt pommitatakse, ning nad naasevad haavatutega. Kõik haiglad, isegi onkoloogiadispanser on haavatuid täis. Vabatahtlikud veavad Mõkolajivisse ka vett, sest seal on veevärk purustatud.

Koolid on valdavalt kaugõppel, vaid mõni üksik töötab pommivarjendis. Ühistransport Odessas toimib, kuigi piiratud mahus. Kella 23–6 on komandanditund. Autokütust tanklates on, kuid hinnad on tõusnud kuni kaks korda.

Sofja Nagornjak on bioenergiaterapeut, selgeltnägija, psühholoog ja ajakirjanik. Oma ravimeetoditest on ta kirjutanud raamatu, et inimesed saaksid end ise tervendada.

Abivajajaid ravibki Sofja Nagornjak peamiselt Siberi-vanaema käsikirjade järgi. Ukraina-vanaema aga õpetas teda taimi tundma ning jagas lapselapsega loitse.

Ravimtaimi kogub naine ökoloogiliselt puhastest piirkondadest. Vajadusel ravib kätega ning oskab enda sõnul halba ära võtta. Naine ravib väidetavalt ka distantsilt, samuti ennustab tulevikku. Ta propageerib tervislikke eluviise, televisioonis on tal oma saade.

Na­gornjak on muu hulgas loonud ka palsami, mida on tunnustanud Ukraina tevishoiuministeerium. «Minagi olen oma nooruslikkuse ja tervise temale võlgu,» tunnistas Inna Ištšuk.

Nagornjaki ema on Siberist pärit venelanna, kes õppis kiiresti ära ukraina keele ja õpetas ka tütart seda austama. Üks naise vanaemadest oli nii inimeste kui loomade ravitseja, mistõttu teda ei aetud isegi kolhoosi.

Abivajajaid ravibki Sofja Nagornjak peamiselt Siberi-vanaema käsikirjade järgi. Ukraina-vanaema aga õpetas teda taimi tundma ning jagas lapselapsega loitse.

35 aasta vältel on Nagorn­jak paljusid aidanud. «Päris raske oli kodust ära tulla, sest kõik päevad olid täis. Aga ma ei kahetse,» toonitas ravitseja, kelle telefon helises ka Põlvas pidevalt.

Tema eestvedamisel saadetakse rindele ravimteesid, küpsetisi, võid, keediseid – seda hoolimata üle pea lendavatest rakettidest ja tööd katkestavatest sireenidest. Rajamisel on rehabilitatsioonikeskus, kus käte või jalgadeta jäänud võitlejad taastuda saaksid.

Eesti rahvast tunnustas Nagornjak pagulaste vastuvõtmise eest. «Ukrainlased tunnustavad seda väga,» kinnitas ta.

Linikutes peitub rahva saladus

Eestisse oli naine kaasa võtnud pühaselinikute kogu, kus mitu eksemplari üle saja aasta vanad. «Neis linikutes peitub ukraina rahva saladus,» toonitas naine.

Kuigi sümboleid kandvate linikute omamise eest oleks omal ajal saadetud Kolõma vangilaagritesse, peitsid inimesed neid sellegipoolest. «Neid antakse edasi põlvest põlve,» rõhutas Sofja, lisades, et ukraina ja eesti tikandkunstil on palju sarnasusi.

«Ukraina on palju vanem kui Venemaa. Ukrainlased on tugev, terve, koondunud rahvas, kellel selja taga rikas ja sügav ajalugu. Meie rahvuse suur puu kasvab tänu juurtele. Meid ei ole võimalik võita – see on kodeeritud meie linikutesse,» toonitas selgeltnägija Sofja Na­gornjak.

PINGED JÄÄVAD VEEL KAUAKS

Kuna Sofja Nagornjak on tuntust kogunud ka selgeltnägijana, oli põhjust temalt küsida Ukraina tuleviku kohta.

Kas oskate öelda, millal sõda lõpeb?

Järgmisel kevadel. Kuid pinged jäävad veel kauaks. On ju Venemaa selline hüdra või draakon, kellel tuleb päris palju päid maha raiuda. Kindlasti on tal Ukraina suhtes jätkuvalt ambitsioonid. Ja ta ei taha loobuda vallutatud aladest, sealhulgas Krimmist.

Sõda ei käi Ukraina ja Venemaa vahel, vaid sellel on planetaarne iseloom. Kaalukausile on pandud, kas Ukraina saab jätkata vaba riigina ning kas Venemaa jätkab praeguses koosseisus. Mina näen, et Ukraina jääb püsima, aga Venemaa jaguneb osadeks.

Kas agressor on sõja lõppedes välja löödud ka niinimetatud rahvavabariikidest?

Ka need alad saavad taas Ukraina omaks. Me ei anna oma maad käest.

Aga Krimm?

Minu arvamus on, et Krimm tuleks anda tatarlastele – see on nende maa. Krimm võiks olla autonoomne vabariik Ukraina koosseisus. See ei juhtu küll enne järgmist suve.

Praegusel ajal paraku hukkuvad meie kotkad – meie rahvuse uhkus, kes kaitsevad oma maad. Samal ajal vene sõdurid mõtlevad, et teenivad raha. See, et neid ešelonide kaupa hävitatakse, on ju samuti kohutav. Nemadki võiksid oma riigile kasu tuua.

Missugune on Ukraina tulevik?

Me ei säilita üksnes oma rahvuslikku ühtsust. Tänu maailma üldsusele, kes asus meie võitlust toetama, oleme saanud lisastiimuli seda jätkata ja kindlustunde oma tões. Me ei lepi kunagi sellega, et meid tahetakse muuta mankurtideks. (Kirjanik Tšõngõz Ajtmatovi tõlgenduse kohaselt on mankurt vägivaldsel viisil tahtetuks ja identiteedituks muudetud inimene, kes lahti öelnud oma usust ega mäleta midagi oma põlvnemisest – M. M.)

Tunneme uhkust oma ajaloo ja tugeva rahvuse üle. Kui äratame oma rahvusliku ühtsuse geneetilise struktuuri, saame selle edasi anda järeltulijatele, kes loovad tugeva ja terve Ukraina.