T, 6.12.2022

Jaanika Elias: pigem karta kui pärast kahetseda

Jaanika Elias
, reporter
Jaanika Elias: pigem karta kui pärast kahetseda
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Jaanika Elias.
Jaanika Elias. Foto: Ragnar Peets

Ma olen alati koeri kartnud. Mitte ükski neist pole mind õnneks hammustanud ega rünnanud, kuid hirm nende ees on alati olnud. Vaadates, mis lähiajal Eestis on juhtunud, tuleb tõdeda, et koerarünnakud on sagenema hakanud. Ja mu kartus süveneb veelgi.

Lausa niimoodi, et kui üksikut lahtist koera tänaval kaugelt näen, lähen teises suunas. Just nii juhtus minuga umbes nädal tagasi, kus pidin ette võtma plaanitust pikema teekonna, et mitte suure omapead liikuva hundikoeraga koduteel kokku põrgata.

Kuid ma ei karda ainult koeri. Pelgan ka koerte omanikke, kes väidavad, et nende neljajalgsed lemmikud ei tee iial kellelegi liiga. Kui käime perega sugulaste juures maal, kus koer oma territooriumil lahtiselt ringi jookseb, hoian oma kolmeaastase lapse tema juurest eemal ja olen ka ise ettevaatlik. Ka siis, kui teised kindlameelselt kinnitavad, et kutsu ei tee kunagi kellelegi liiga, eriti veel lastele. Suhtun igasse sellisesse ütlusesse pigem skeptiliselt ja kuigi teised peavad mind liiga ettevaatlikuks, kehtib minu jaoks siinkohal ikkagi ütlus: pigem karta kui kahetseda.

Pealegi ei tohiks kõik inimesed üldse koera pidadagi. Enne peaks omanik vastava tõendi muretsema, et ta tõesti käib koeraga koertekoolis ja oskab teda taltsutada.

Kui lapsega lasteaiast bussipeatuseni kõnnime, et koju minna, jääb meile teele aiata maja, kus suur hundikoer. Enamasti on karvane majavalvur küll kuudis või ketis, kuid ta on paar korda ka lahtiselt kõnniteele väga lähedal ringi liikunud. Jällegi pidi mu süda kord seetõttu peaaegu seisma jääma, kui lapsega sealt mööda läksime. Õnneks midagi ei juhtunud, hoidsime pojaga kaugemale ja koer oli rahulik. Kuid miks pean mina tänaval kõndides kellegi teise looma tõttu hirmu tundma?

Pealegi ei tohiks minu meelest kõik inimesed üldse koera pidadagi. Enne peaks omanik vastava tõendi muretsema, et ta tõesti käib koeraga koertekoolis ja oskab teda taltsutada. Teised inimesed ei pea kellegi tegematajätmise pärast hirmu tundma.

Kui minu lapse elu koerarünnakujuhtumis otsa või rikutud saaks, siis mulle ei piisaks teadmisest, et need rünnanud koerad hukati. Aga mis saab nende koerte omanikust? Trahv ja aasta ehk tingimisi? Eriti kohatu tunduks see siis, kui kaebusi oli ennegi palju, aga omavalitsus ei teinud midagi.

Märksõnad
Tagasi üles