Tiit Loim: kadunud eufooria

Paul Poderat Foto: Paul Poderat

Kui eelmisel aastal võis iga natukese aja tagant lugeda, et jälle tuleb börsile uus ettevõte, siis nüüdseks on vahepealne investeerimisega seotud peaaegu et üldrahvalik arutelu vaibunud.

See võib muidugi tunduda ilmselge, sest börsidele on vahepeal jõudnud olulised langused. Teisest küljest oleks just praegu hea aeg rääkida investeerimise pahupoolest. Kuidas kasvatada raha siis, kui igalt poolt vaatavad vastu vaid punased numbrid? Bercman Technologies ei saanud hiljutisel aktsiapakkumisel isegi miinimumeesmärki täis. Praegu ootavad märkimist näiteks Coop Panga täiendavad aktsiad. Hiilgeajal suisa nelja euro juures ära käinud väärtpaber kaupleb nüüd 2,24 euro juures. Kas kahe euroga ostmine on praeguse trendi juures mõistlik, on raske küsimus.

Eks mõni elementaarne vastus on olemas. Näiteks on praegu siiski teoreetiliselt hea aeg langenud osakuid osta. Või siis on see aeg peagi saabumas. Teine osa on kannatlikkus. Langusele on ikka järgnenud uus tõus. Kui tsivilisatsioon vahepeal päriselt kokku ei kuku, siis küllap tuleb see uuesti.

Sellele, kes eelmise aasta eufooria taustal näiteks aktsiatesse investeerima hakkas, tuli õppetund muidugi kiirelt kätte. Mis kiirelt kasvas, kohe ka kiirelt kukkus. Kui muidu võis igalt poolt lugeda, kuidas inimesed on väikese arvu aastatega investeerides sadadesse tuhandetesse eurodesse ulatuvaid portfelle loonud, siis nüüd on sellelgi rindel pigem vaikus.

Praegune seis paneb nii-öelda tavainimese seisukohalt küsima, kuidas siis ikkagi ligilähedaseltki selliste summadeni jõudma peaks. Kui 30 aasta perspektiivis mõelda, on ehk teatud ettekujutus olemas. Aga suurusjärgus viis või kümme aastat – nagu mõnel on õnnestunud – on seda juba raskem näha.

Sellele harrastajale, kes eelmise aasta eufooria taustal näiteks aktsiatesse investeerima hakkas, tuli õppetund muidugi kiirelt kätte.

Kes näiteks aastal 2021 aktsiatega 5000 eurost 6000 tegi, nägi kohe suurt tõusu. Nüüdseks on sama suured olnud langused. Samal ajal on inflatsioon veel suure osa rahast ära söönud. Tallinna börsil kaupleja viimase pooleteise aasta tulu on suure tõenäosusega ligikaudu null, kui ta just kogu raha Enefit Greeni ei suunanud. Ratsa rikkaks nii ei saa.

Kindla peale minek paistab siiski olevat kinnisvara, mille üürimise vastu ei ole huvi kadumist näha olnud. Ka paremad võlakirjad, mis vahel lubavad 10 protsenti intressi aastas, pole paha valik.