Igor Gräzin: Võrumaa rahva huvidest üle sõita ei tohi

Igor Gräzin Foto: Tairo Lutter

Ühtpidi on Eesti asustus on väga hajus (umbes veerand sellest, mis mujal Euroopas) ning kohti, kus püssi paugutada ja sõjaväeõppusi pidada, rohkem kui küllalt. On ka lausa asustamata paiku, kus võib kõndida kilomeetreid, ilma et peale vihase metssea üldse mõnda elusolendit kohtaks. Aga siin on see konks, et need kohad on looduskaitse all ja nende rahu rikkuda kindlasti ei tohi.

Niisiis peaks polügooni ehitamiseks kohti olema, aga ennäe – Võrumaal on tekkinud 21 talukoha ja hiljem kindlasti veel rohkema elupaiga probleem. Kõigepealt: me ei saa ega tohi ütelda, et igasugune eesti rahvas on automaatselt igasuguse uusarenduse, sealhulgas ka sõjalise arenduse vastu. Minu kodukülla Muhu saarel ehitas kaitseminister Laar NATO õhuseire radari ja ma ei mäleta, et meil oleks olnud kas või üks vastuvaidlev hääl – kuigi muhulased, teadagi, on jonnakas rahvas, kui lugeda Juhan Smuuli ja Katrin Pautsi.

Aga ma avan Laari radaripoliitika suure saavutuse. Läbi meie küla jookseb saare üks tähtsamaid magistraale, Liiva–Nõmmküla tee, mis tolmutas ümberkaudseid talumaju viie kilomeetri kaugusele mõlemale poole nii hullusti, et kohapealset piima juues krõmpsus liiv hammaste all. Ma ei hakka kirjeldama oma kannatuste teid, et see tolmutamine ära jääks, aga minu (kuigi riigikogu liikme!) tulemus oli null-koma-null.