Vello Jaska: metsa tuleb kasutada targalt ja säästlikult

Vello Jaska Foto: Arvo Meeks

Pole kahtlust, et millalgi kauges minevikus hakkas meie esivanematel kuskil põlismetsas igapäevase enese elatamise kõrval tegutsedes arenema ka nende ilu- ja elutunnetus ning ajapikku ka mingisugune suhtluskeel – meie emakeel. Sestap võib öelda, et mets on osa meie kollektiivsest mälust ja kultuurist.

Kirjanik ja semiootik Valdur Mikita kirjutab oma tänavu ilmunud raamatus «Mõtterändur»: «Suurem osa meie kaugetest esivanematest pole sündinud mitte saunas, vaid metsas.» Seega võib tõepoolest öelda, et eestlased on metsarahvas ja Eesti on metsariik.

Kõnekäänd ütleb: puude taga on mets. Nii ongi. Küllap on igaüks meie hulgast kogenud, et puude kohin kosutab hinge ja mets pakub varju. Ja meid ümbritsev loodus tervikuna kätkeb eneses lugematul hulgal mitmesuguseid tundeid, kujutlusi, emotsioone.