:format(webp)/nginx/o/2022/12/21/15040488t1hcea9.jpg)
Aga ingel ütles neile: «Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus.» Selles Luuka evangeeliumi sõnumis ütleb ingel välja jõulude tõelise tähenduse, et maailma on sündinud Päästja, kes on Issand Kristus.
Äkitselt olid koos ingliga taevased väed Jumalat kiitmas: «Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!» Karjased kohkuvad, sest midagi sellist polnud nad varem kogenud. Ingel aga ütleb: «Ärge kartke, ma toon teile rõõmuteate!» Ta annab teada Jeesuslapse sündimise tähenduse, kuigi maailm sellest veel ei teadnud.
Esimesed inimesed, kes vastsündinud last vaatama läksid, olidki karjased. Nad läksid rutates ning leidsid Maarja ja Joosepi ja lapsukese, kes magas sõimes. Aga nähes teda, teatasid nad sõnumist, mis neile oli räägitud selle lapse kohta. Kõik, kes kuulsid, panid seda imeks, mida karjased olid neile kõnelnud. Ent Maarja jättis kõik need lood meelde, mõtiskledes nende üle oma südames.
Jõuludele eelnev advendiaeg peab meenutama ootusaega enne Jeesuse sündi. See kestab meie kirikukalendris neli nädalat. Et Jeesus sünnib, oli aga mõnelegi prohvetile teada juba ammu enne seda, kui see juhtus.
Prohvet Jesaja on lausa seitse sajandit enne esimest jõuluööd kuulutanud: ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob poja ilmale ning paneb temale nimeks Immaanuel. «Aga Iisai kännust tõuseb võrse ja võsu tema juurtest kannab vilja. Ja tema peal hingab Issanda Vaim, tarkuse ja arukuse Vaim, nõu ja väe Vaim, Issanda tundmise ja kartuse Vaim.»
Prohvet Miika on aga kuulutanud kohta, kus Kristus sünnib: «Aga sina, Petlemm Efrata, olgugi väike Juuda tuhandete seas, sinust tuleb mulle see, kes saab valitsejaks Iisraelis ja kes põlvneb muistseist päevist, igiaegadest. Seepärast jäetakse nad saatuse hooleks ajani, mil sünnitaja on sünnitanud.»
Kõik Jeesuse sündimisega toimuv on ime. See on olnud nii oluline, et aega on hakatud arvestama Jeesuse sünnist.
Advendiaeg tähendab ka Jeesuse taastulemise ootust. Sellest kirjutab evangelist Luukas apostlite tegude raamatus: «Kui Jeesus seda oli öelnud, tõsteti ta nende nähes üles ja pilv varjas ta nende silme eest. Kui nad taevasse vaatasid tema minekut, vaata, siis seisis nende juures kaks valgeis rõivais meest, kes ütlesid: Galilea mehed, mis te seisate siin ja vaatate üles taevasse? See Jeesus, kes teilt võeti üles taevasse, tuleb samal kombel, nagu te nägite teda taevasse minevat.»
Maailmas on olnud ka kahtlejaid, kuigi iga lapse sündimine toob palju rõõmu. Ühelegi vastsündinule pole aga otsa ette kirjutatud, kes tast saab. Kulub aega, enne kui eluraamatusse saavad täidetud leheküljed ja meie argipäeva rõõmudest-muredest mälestused.
Jõulupühade ajal tulevad hinge ja meelde mõtted oma lapsepõlvest, vanematest ja vanavanematest. Meenub, kuidas juba mitu päeva enne jõule laulis ema käsitsi kirjutatud laulikust jõululaule, mis lapsele tundusid veidrad, sest raadiost kõlasid teistsugused näärilaulud. Mis on usklike hinges ja toob neile tõelist jõulurõõmu? Võib-olla me kõik peaksime igatsema seda rõõmu, mida siin maailmas võib leida jõulusõimest, kus on Jeesus?
Nendes mõtetes on koht Loojal, sest ingli sõnumi kinnituseks pidid karjased leidma sündinud lapse. «Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat.»
Nad leiavad ta Petlemmast ühest loomalaudast, mis on küll täiesti ebatavaline suure rõõmu toojale ja maailma Päästjale.
Ent jõuluime ongi see, kuidas suur Jumal saab vaeseks inimlapseks, meie sarnaseks, et nii vaesed kui rikkad, targad ja rumalad saaksid kõik osa rõõmust, mille on Jumal kinkinud maailmale.
Apostlid on selle sündmuse talletanud kõigile sugupõlvedele piibliraamatusse, mida igaüks võib lugeda, et siis oma südames selle üle järele mõelda.
Kõik Jeesuse sündimisega seonduv on ime. See on olnud nii oluline, et aega on hakatud arvestama Jeesuse sünnist. Kohe pärast neid pühi jätame hüvasti aastaga 2022 ja algab uus aasta. Jõulupühadest saame kaasa usku, lootust ja armastust – selle kingituse, mille Jumal on Jeesuses meist igaühele andnud.
Südamest tulev rõõm tekitab soovi seda teistega jagada. Selleks saadetakse jõulude ajal heade soovidega kaarte, tehakse üksteisele kingitusi, käiakse külas, kaunistatakse kuusepuu, kaetakse laud.
Jõulupühadest saame kaasa usku, lootust ja armastust – selle kingituse, mille Jumal on Jeesuses meile igale ühele andnud.
Jõuluevangeeliumi sõnum oma kihelkonna või kodulinna kodukirikus kõlab ikka. Kiriku tornis heliseb ikka jõulukell ja kutsub inimesi osa saama rõõmusõnumist – Jeesuse sünnist.
Sõnum on endine, kuid kas meie oleme endised? Vanad saaniteed on asendunud autoteedega, kirikutornis ei ole enam kellameest, vaid teda asendab automaatika. Kroonlühtrites põlevad LED-lambid ja kuusel on elektriküünlad.
See kõik pole aga sugugi nii oluline, kui näiteks see, et Urvaste kirik on seisnud oma kohal üle kuuesaja aasta: näinud erisuguseid võime, sõdasid ja haigusi, kuid ta seisab siiski.
Igal aastal jõulujumalateenistusel kuuleme evangeeliumi Jeesuse sünnist ja alati on sellel meile midagi uut öelda. Prohvet Jesaja on öelnud aegumatud sõnad: «Kui te ei usu, siis te ei püsi!» Maailm muutub, kuid sõnum Jeesuslapsest jääb ikka samaks ega sõltu sellest, kas inimene seda usub või mitte. Päästja on sündinud!
Piiblist leiame Jeesuse sünnile kohe järgneva loo, kuidas Jeesust otsitakse – ja mitte selleks, et teda kummardada, vaid paraku hoopis selleks, et ta kõrvaldada. Pühad mööduvad ja mis saab edasi? Meie usku katsuvad läbi argipäeva mured ja katsumused. Tekib küsimus: kas meie usk on seotud vaid pühade üleva meeleolu, kuuse ja piparkookidega?
Jätkugu meil kõigil usku Jeesuse Kristuse nimesse igaks päevaks oma elus. Soovin kauneid jõule ja õnnistusrohket uut aastat!