Äkitselt olid koos ingliga taevased väed Jumalat kiitmas: «Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!» Karjased kohkuvad, sest midagi sellist polnud nad varem kogenud. Ingel aga ütleb: «Ärge kartke, ma toon teile rõõmuteate!» Ta annab teada Jeesuslapse sündimise tähenduse, kuigi maailm sellest veel ei teadnud.
Esimesed inimesed, kes vastsündinud last vaatama läksid, olidki karjased. Nad läksid rutates ning leidsid Maarja ja Joosepi ja lapsukese, kes magas sõimes. Aga nähes teda, teatasid nad sõnumist, mis neile oli räägitud selle lapse kohta. Kõik, kes kuulsid, panid seda imeks, mida karjased olid neile kõnelnud. Ent Maarja jättis kõik need lood meelde, mõtiskledes nende üle oma südames.
Jõuludele eelnev advendiaeg peab meenutama ootusaega enne Jeesuse sündi. See kestab meie kirikukalendris neli nädalat. Et Jeesus sünnib, oli aga mõnelegi prohvetile teada juba ammu enne seda, kui see juhtus.
Prohvet Jesaja on lausa seitse sajandit enne esimest jõuluööd kuulutanud: ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob poja ilmale ning paneb temale nimeks Immaanuel. «Aga Iisai kännust tõuseb võrse ja võsu tema juurtest kannab vilja. Ja tema peal hingab Issanda Vaim, tarkuse ja arukuse Vaim, nõu ja väe Vaim, Issanda tundmise ja kartuse Vaim.»
Prohvet Miika on aga kuulutanud kohta, kus Kristus sünnib: «Aga sina, Petlemm Efrata, olgugi väike Juuda tuhandete seas, sinust tuleb mulle see, kes saab valitsejaks Iisraelis ja kes põlvneb muistseist päevist, igiaegadest. Seepärast jäetakse nad saatuse hooleks ajani, mil sünnitaja on sünnitanud.»