IMELINE HEATEGEVUS ⟩ Noor kandlemängija käib hooldekodudes esinemas

Noor kandlemängija Ander Alliksaar on 2016. aastast saati käinud jõulupühade paiku Valgamaa hooldekodudes eakatele pilli mängimas – rõõmsaid ja meeliülendavaid hetki pakkumas.

Kui ta säärase heategevusega alustas, oli ta kõigest 11-aastane kandlepoiss. Juba toona oli tal suur soov jagada muusikat teistega. Samas tekkis tal ka küsimus: kellele saaks niiviisi kõige rohkem rõõmu pakkuda? Lõpuks jõudis ta tõdemuseni, et just hooldekodu elanikud võidaksid sellest kõige enam, sest paljud neist ei saa väljas käia.

Nõnda on Valga gümnaasiumi 11. klassis õppiv Ander Alliksaar käinud aastate jooksul esinemas Sangaste, Otepää, Hargla, Taheva, Valga ja Karula hooldekodus. Veel on tee viinud teda ka Rõngusse.

«Muusika võim hooldekodudes on üüratu. Muusika toob esile mälestusi ja viib mõtteid eemale ning sõltuvalt loo sisust mängib tunnetega: rõõm või kurbus,» teab kanneldaja.

Ander Alliksaar,

kandlemängija

«Hooldekodudes käimine on laiendanud minu empaatilisust ning mõtestanud ümber elu väärtused.»

2. klassist saati kannelt mängiv noormees alustas kuuekeelse väikekandlega, seejärel liikus edasi kümnekeelse väikekandle peale. Õpinguid alustas ta õpetaja Koidu Ahki pilliringist, mis leidis aset kodupaigas Sangastes. Pilliringi lõppemisel jätkus neil koostöö eratundidena ning nüüd nimetab noormees oma õpetajat väga heaks sõbraks.

Rahvalikud viisid ja õpetaja looming

Noor muusik tunnistab, et hooldekodudes ülesastumine arendas alguses ka tema esinemisoskust ja -julgust. «Saab jagada enda lugusid tegelikkuses nii erinevale seltskonnale, kaudselt on igaühel neist seos olemas nende viiside või kandlega. Peale selle on ka nüüd suuremaks saades saanud oluliseks pakkuda emotsiooni, meeli paitada ja olla inimestele olemas. Hooldekodudes käimine on laiendanud minu empaatilisust ning mõtestanud ümber elu väärtused,» räägib Ander Alliksaar.

Hooldekodus mängimiseks on tal tehtud esinemiskava, mis põhineb enamasti rahvalikel viisidel, kuid on ka tehtud eriseadeid. Näiteks üks neist on «Tantsukingad», mis pärineb ansambel Laine repertuaarist. Samuti on esindatud õpetaja Koidu Ahki looming.

Oma lemmiklooks nimetabki ta Ahki lugu «Rondo piit», sest see erineb teistest oluliselt oma džässilikkuse poolest. Ühtlasi saab selles loos noore pillimehe sõnul palju improviseerida ja igas hetkes kuulajat üllatada. Ta ise naudib väga improviseeringut, sest siis saavad tema hetke emotsioonid helidesse põimitud.

Ühe kontserdi ajal esitab kandlemängija enamasti 20 lugu. Samas on palasid, mida ikka ja jälle palutakse kindlasti mängida: ühe hooldekodu elaniku hinge on pugenud eriti «Vahetusega reilender» ning ka «Pillimehe leib» on üks küsitud lugu.

Pärast kontserti kahetised emotsioonid

Kas kuulajatel on ka silmad märjaks läinud? «Kahtlemata on läinud ning siis tahaks tegelikult nii väga seda inimest toetada... Aga paraku pean siiski jääma reaalsusesse ja tõdema, et saan olla ainult selle inimese jaoks oma kontserdiaja lõpuni,» lausub pillimees.

Temal endal on pärast kontserti igati meeliülendav tunne. Eriti veel siis, kui tal endal on olnud raskemad ajad. «Siis annab see lootust, et sinu tegutsemisi märgatakse ja tekib usk, et suudan muuta ühiskonda seejuures natukenegi paremaks.»

Tänutäheks on hooldekodu elanikest publik tänanud teda südamest, öelnud suur aitäh ning avaldanud ka kiidusõnu. Kingitud on kommikarpe ning kootud villaseid sokke.

Kui ta pärast esinemist hooldekodust lahkub, valdavad teda kohati kahetised emotsioonid. Esmalt muidugi meeletu suur rõõm, et sai teha head ning muuta elu kas või grammi võrragi paremaks. Teisalt tekib temas ka kurbus, et saab nende jaoks nii vähe olemas olla ning see paneb mõtlema, millised on hooldekodu elaniku argipäevad siis, kui teda nende ees kannelt mängimas ei ole.

Märksõnaks empaatia

«Empaatia oleks üks märksõna, millega seda kirjeldaksin,» vastab Ander Alliksaar küsimusele, miks ta seda teeb.

«Anda võimalus saada elavat muusikat ka nendele, kellel puudub selline võimalus. Tegelikult juba see on suur asi, et keegi hooldekodu elanikele oma aega pühendab ja nendega räägib. Meist keegi pole igavene ning elu võib ka paraku viia sinna, kus enda jaoks olnud lähedased inimesed kaovad ühtäkki ära,» lisab kanneldaja.

«See, et saan oma hobiga muuta kellegi päeva heaks, on juba iseenesest super,» tõdeb noor pillimees. «Ja pakkuda seejuures oma loomingut kellelegi, kes seda nii harva saab, aga vajab, siis on juba kõik erakordselt hästi.»

Nii mõnigi eakas poetas pisara

«Meie sõprus algas mõni aasta tagasi. Tema ema helistas ja ütles, et poeg tahab külastada Karula hooldemaja ning mängida eakatele kannelt. Loomulikult olin nõus ja see sõprus on tänaseni kestnud,» ütleb Karula hooldemaja juhataja Sirje Tann.

Ta meenutab, et tol esimesel korral saabus neile külla väike armas poiss, kes tuli esinema koos emaga. «Nii mõnigi eakas poetas pisara,» lausub Tann. «Nüüd on temast sirgunud mees. Küsitakse, kas see on sama väike kandlepoiss, kes meile esineb? Meil käib ta esinemas emadepäeval ja jõulude ajal. Soovime, et meie sõprus kestaks ja kandlemängu teekond ei rohtu.»

Õpetaja: hooldekodus esinemine toob muusiku hinge rahu

«Meie sõprus Ander Alliksaarega kestab pea kümme aastat. Imestan endamisi, et Ander on nii pikalt kandlemänguga tegelema jäänud,» ütleb õpetaja Koidu Ahk. Tema sõnul suudab noormees omandatud oskustega iseseisvalt pilliga toimetada ning isiklikust repertuaarist sobiva kava kokku panna.

Ta lisab, et hooldekodudes esinemine on heategu kahes vastastikuses suunas. «Anderist väljapoole suunal – see on kingitus tänulikule kuulajale. Muusik jutustab oma lugu. Ja kui ta on korduvalt käinud samas kohas esinemas, küllap kuulaja märkab, kuidas suhe mängitavasse muusikasse kasvab koos mängijaga, kava muutub huvitavamaks ja sisukamaks,» räägib Koidu Ahk.

«Anderi sissepoole suunal – esinemine pakub muusikule kordaminekurõõmu, toob hinge rahu ja avardumist,» lisab õpetaja. «Rääkimata sellest, et hooldekodudes esinemas käimine nõuab teatavat ressurssi. See on suur panustamine, noorel inimesel vastutuse võtmine, hoolimine, märkamine. Me kõik vajame hea tegemist, sellega kaasnevat hingerahu. Õnnistust Anderile.»