Jaan Rapp: paremaks muutumise aasta

Jaan Rapp Foto: Arvo Meeks

Ei mäletagi oma senisest elust aastat, mis oleks toonud miljonite inimeste kannatused sedavõrd lähedale, nagu tegi seda lõppev aasta. Lisaks sõjale üldsegi mitte kaugel Ukrainas oli tavalisest tunduvalt raskem hakkama saada ka paljudel eestimaalastel.

Samas on rasked ajad eestlastes ikka välja toonud ka positiivsemat poolt. Paljud meist mäletavad veel seda suurt ühtekuuluvustunnet, mis valdas meid laulva revolutsiooni päevil. Paraku kadus see meie liidrite tasandil juba samal hetkel, kui Eesti riik taasiseisvunud oli: väidetavalt pole kaks laulva revolutsiooni käilakuju Marju Lauristin ning Edgar Savisaar pärast seda õieti enam teretanudki.

Ja nii nagu valitsejad ees, nii ka rahvas järel. Viimastel aastatel Eesti poliitikas käinud armutu mudaloopimine on jätnud plekke lisaks valitsejate kuuerevääridele ja kleidisabadele ka tavainimeste hinge. Ja kogunenud sapp on kahetsusväärselt sageli ligimesele halvasti ütlema ärgitanud.

Täiesti uus nähtus tundub olevat seegi, et kui kaugliini buss ette sõidab, ei teki bussi ukse juurde enam tropp nagu varem, vaid seistakse kenasti järjekorras.

Ometi oleks tänavu midagi justkui muutunud. Võib-olla on oma osa siin meid paari aasta jooksul senisest veelgi suuremat distantsi hoidma sundinud koroonaviirusel, aga kui sel aastal pühade eel rahvast pungil supermarketis liikusin, anti seal üpris viisakalt üksteisele teed. Mõni inimene isegi naeratas seejuures. Ei saa võrreldagi kahe aasta taguse ajaga, kui hoolimata kaupluse põrandale kleebitud distantsi hoidmist nõudnud siltidest sul käruga kassajärjekorras sama hästi kui seljas elati.

Täiesti uus nähtus tundub olevat seegi, et kui kaugliini buss ette sõidab, ei teki bussi ukse juurde enam tropp nagu varem, vaid seistakse kenasti järjekorras. Ja kui mõni inimene vanamoodi kõrvalt bussi trügida üritab, siis saab ta reeglina ise oma käitumise sobimatusest aru ja läheb saba lõppu.

Bussis aga on tavaliseks muutunud, et kui inimene end üleriietest vabastab, ootab naaber vahekäigus, kuni ta sellega lõpule jõuab. Ning pealetulijad selle üle tavaliselt ei nurisegi.

Ehk on rasked ajad meid üksteise suhtes hoolivamaks muutnud. Aga võib-olla oleme oma käitusmismustrite poolest lõpuks eurooplasteks saamas – nagu poeet Gustav Suits juba sajand tagasi lipukirjaks seadis.

Olgu asi milles tahes, aga sellised väiksed märgid hoolivusest aitavad raskeid aegu kergemini üle elada.