Ilutulestik kui dirigendita orkester

Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Aastavahetusele eelnenud üleskutsed jätta uusaastaööl ilutulestik tegemata jäid juba jõulunädalal avalikus ruumis alanud plahvatuste kõmina varju, millega häälekas vähemus end vaikiva enamuse toel kehtestas. Midagi pole teha, vajadus püroaine stardivilina, kirbe suitsu ja taevas korraks nähtava plahvatuse järele on paljudel suurem kui mistahes muud kaalutlused, alates lemmikloomadest, lõpetades õhusaaste ja sõjapõgenikega.

Ma ise pole elus ostnud ühtegi ilutulestikuraketti, kuid patt oleks jätta lisamata, et teiste korraldatud ja makstud pürotehnilist vaatemängu jälgin hea meelega. See on nagu «Kevade» film, kus kõik kaadrid on juba ammu pähe kulunud, ent kui telekast tuleb, siis enamasti ikka vaatad, aga mitte tingimata.

Ratsionaalselt võttes on ilutulestik üks mõttetu raha kulutamise viis. Selle letihind ja saadava emotsionaalse laengu suhe pole mu meelest mitte kuidagi tasakaalus ja lüpstav pool on siin ostja – valdavalt poisid ja poisimeelsed mehed. Eks paugu tegemine ole üks maskuliinsuse väljenduslaade ning kellel kõvem pauk, see… teadagi.

Tänavust Võru aastavahetuse isetekkelist ilutulestikku vaadates paistis see mõnevõrra lahjem kui ehk varasematel headel aastatel. Teisalt, mida sealt nii väga olnukski oodata? Kui orkester mängib dirigendita, siis pole tegemist sümfoonia, vaid müraga, mis püüab saada millekski, milleks ta aga taktikepi korraldusteta iial ei saa.

See viib mõttele, et aastavahetuse hetke tähistamine võiks avalikus ruumis olla kuidagi korraldatud ja professionaalselt lahendatud. Inimeste vajadus tulla selleks hetkeks kokku pole kuskile kadunud.

Mitmed omavalitsused teatasid sel korral aga juba varakult, et nemad enam ilutulestikku ei korralda, sest see saastab loodust ja pealegi on Euroopas käimas sõda. Välja tuli aga nii, nagu Võrus on see pikki aastaid olnud: inimesed lasevad saluuti omal käel, mõni lausa oma korteri aknast, sest pauku peab ju ometigi tegema.

Lootus, et omavalitsuse korralduseta sureb aastavahetuse paugutamine lihtsalt välja, on perspektiivitu nagu Eesti regionaalpoliitika – see ei juhtu iseenesest. Eeskätt linnades, kus ilutulestik on põlu alla pandud, tuleks aastavahetuseks välja pakkuda mingi muu pilkuköitev lahendus. Olgu selleks laseri- või valgussõu, kontsert või midagi muud. Tehnika on ju pärast 7. sajandit, mil ilutulestik Hiinas leiutati, mõnevõrra arenenud.

Kas see lõpetaks omaalgatuslikud ilutulestikud? Ilmselt mitte. Põiktänavaist kostvad üksikud lajatused ei kaoks kuhugi. Küll aga juhataks linnasüdames toimuv meeleolukas kontsert või etendus uue aasta sisse kultuursemalt, kui seda on naabrimehe paarisajaeurone paugutamine.