Inimesed jäävad kadunuks peamiselt kolmel põhjusel
6. jaanuar 2023, 17:40
Politsei otsib iga päev taga inimesi, kelle asukoht on lähedastele teadmata ning kes võivad olla ohus.
Viimase viie aasta vältel on politseile laekunud kadumisteadete arv siiski järk-järgult vähenenud: kui 2018. aastal laekus politseile üle 4700 kadumisteate, siis möödunud aastal teatati 3729 eksinud või kadunud inimesest.
«Olgugi et aasta-aastalt on inimeste teadlikkus kasvanud ning kadumisi ja eksimisi osatakse paremini ennetada, saab politsei ikka iga päev kümmekond kadumisteadet. Suur osa juhtumitest on seotud kolme teguriga: sassis inimsuhted, vaimse tervise mured ja alkoholi kuritarvitamine,» võttis politseimajor Ottomar Virk kokku.
Otsingud kestavad vahel aastaid
Ta märkis, et enamiku väljakutseid lahendab politsei mõne tunniga, võimalikke viibimiskohti kontrollides, eksinule sireeni ja rakettidega teed juhatades või näiteks teenistuskoeraga jälgi otsides. «Mahukamad otsingud maastikul võivad kesta aga koguni nädalaid, kuid või isegi aastaid. Sellistel juhtudel kaasatakse pea kogu politsei tehnikapark maismaasõidukitest lennuvahenditeni, lisaks sajad inimesed, kes töötavad õues või koguvad politseimajades lisainfot,» kirjeldas Virk.
Üle poole kadumisjuhtumitest on seotud alaealistega, kes põgenevad kodust või koolist ning on enamasti niivõrd riskeeriva ja ennasthävitava eluviisiga, et võivad omapäi seigeldes ohtu sattuda.
«Näiteks on ühes asenduskodus 10-aastane poiss, keda politsei otsis mullu taga pea poolsada korda ehk piltlikult öeldes igal nädalal korra. Poisi soov ajutisest kodust lahkuda on paljuski seotud keerulise lapsepõlve, piisava tähelepanu ja hoole puudumisega. Eestis on sadu teisigi sarnase saatusega lapsi, kes järjepanu kodust põgenevad,» möönis Virk.
Kui kadunud inimese käitumismuster erineb aga tavapärasest ning lähedasel on tunne, et ta võib ohus olla, tuleb sellest viivitamata politseile teada anda.
«Iga mööduv tund on üksnes võimaliku abivajaja kahjuks. Siinkohal on politseile suureks abiks olnud tähelepanelikud inimesed, kes annavad hädaabinumbril teada, kui märkavad mõnd sihitult kõndivat eakat, vaimse tervise probleemidega inimest, meelemürkidega endale liiga teinud teelolijat. Asja uurides ilmneb teinekord, et pere ei ole ise abivajava lähedase kadumist veel märganudki,» tõi Virk esile.
Tuleb julgeda abi küsida
Kui looduses liikudes kaob mingil põhjusel siht ning omal käel enam koju ei jõuta, julgustab politsei hättasattunut ennast 112 valima ja abi kutsuma. «Krõbedate külmakraadide korral saame ikka teinekord teateid, et peolt koju minnes on kellegi jõud liigtarbitud meelemürkide tõttu otsa saanud ning ümbruses kelleltki abi küsida ei ole. Ka on näiteks sügiseti eksinud seenelised taibanud, et ei ole mõistlik oodata öö saabumist, ja kutsutakse politsei appi.»
Jagub ka juhtumeid, kus inimene tahabki ära olla ilma, et lähedased temast midagi teaks. «Pealtnäha pisike peretüli viib vahel selleni, et üks osaline läheb korteriuksest välja justkui end tuulutama. Kui ta järgmiseks päevaks tagasi pole ja politsei asja uurima asub, leitakse inimene mõnest teisest Euroopa riigist või mõne kaugemagi palmi alt puhkamast,» tõi Virk näite.
«Hea teada muidugi, et inimesega on kõik korras, aga kui keegi soovibki selliselt mõnda aega perest eemal olla, võiks sellest mõnelegi lähedasele sõna jätta. Kui otsing juba käib ja perele asukohta öelda ei soovita, tuleks politseile endast ikkagi märku anda. Nii saame saata oma jõud tegelike abivajajate juurde,» rõhutas politseimajor.