Ehin meenutab, et viimased viis aastat on nende peres suusatamisest räägitud, aga harva seda harrastatud. «Silver on rääkinud õhinaga, et lähme suusatama ja lähme isegi kuhugi mäesuusatama ja et lumi on tore ja talvepuhkus on parim puhkus. Mulle aga on tundunud suusatamine olevat üks kole asi: vinge ja külm, raske ja ohtlik.»
Lisaks on luuletaja end suusarajal veel alaväärsena tundnud. «Nõtked ja sportlikud inimesed säravates suusakostüümides kihutavad, ei, pigem lendavad mööda, põlevil silmist kiirgamas vaimustus: ah, viskan veel selle viimased kümme kilomeetrit ruttu ära, mis siis, et kulm ja vunts juba härmas,» räägib Ehin. See on ka põhjus, miks tema viimases luulekogus «Janu on kõikidel kaks» on read: «Mina juba vabatahtlikult ei suusata!»
Sepp on suusatamisega seotud olnud hoopis suuskade tõttu – ta kasutab neid pillidena. «Kui väike mikrofon suusale külge kleepida, juhe võimendusega ühendada ja siis õigest kohast kinni hoides rusikaga vastu suuska lüüa, tekib heli, mida võiks võrrelda orkestri suure trummi kõmakaga,» selgitab Sepp.
Tartu maratoni peakorraldaja Indrek Kelgu sõnul äratasid mõlema lood temas suurt huvi. Nii tekkis mõte: mis oleks kui luuletaja ja muusik, kes suusatamisega sina peal ei ole, saaksid suusad, treeneri väljaõppe ning kasulikke näpunäiteid – ehk hakkaks see neile meeldima?
Ehini sõnul olid esimesed suusatunnid Tähtvere spordipargis veidi hirmsad, kuid ka lõbusad. «Pisut totakas ja elev naeratus ei kustunud näolt hetkekski. Tuli suusatada keppidega ja keppideta, paaristõugetega ja vaheldumisi keppidega vehkides, tuli ka iga tõuke järel põlve alt plaksu lüüa, et tasakaalu harjutada.