T, 7.02.2023

Liina Kersna: lastega tegelejate vaimne tervis vajab tuge

Liina Kersna
, riigikogu liige (Reformierakond)
Liina Kersna: lastega tegelejate vaimne tervis vajab tuge
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Liina Kersna
Liina Kersna Foto: Vahur Kersna
  • Kooliõpetajate vaimset heaolu saab toetada mitmel moel.
  • Rohkem võiks kooliseinte vahel olla kiituse jagamist.
  • Ka aktiivne liikumine mõjub vaimutervisele hästi.

Läinud aasta lõpus osalesin nii Võru- kui ka Valgamaal põhjalikel aruteludel laste ja noorte vaimse tervise teemal. Teame, et kõige efektiivsem viis toetada laste ja noorte vaimset tervist on toetada eelkõige laste ja noortega tegelejate vaimset tervist ehk meie fookuses peaksid olema lapsevanemad ning haridus- ja noorsootöötajad. Kui täiskasvanud on stressis ja tunnevad end halvasti, on suurema tõenäosusega stressis ka lapsed.

Uuringud ütlevad, et 1500 eurot lapsevanema depressiooni ennetusse säästab riigile kokkuvõttes 50 000 eurot; üks euro suitsiidiennetusele toob ühiskonnale tagasi poolteist eurot; vanemlusprogrammi investeeritud euro toob tagasi lausa 14 eurot.

Riigi seisukohalt on neisse valdkondadesse raha suunamine ilmselgelt kasulik investeering. Meist keegi ei ole sündinud lapsevanemaks, me kasvame selleks. Eestis on kasutusel väga head vanemlusprogrammid, aga nende kättesaadavus peaks olema märksa laiem.

Näiteks Võrumaa arenduskeskuse eestvedamisel toimunud laste ja noorte vaimse tervise arutelul käidi välja mõte, et vanemlusprogrammi vautšer võiks olla riigi kingitus igale perele, kuhu sünnib laps. See oleks võimalus, mitte kohustus. Ükski lapsevanem ei taha oma lapsele teadlikult halba – enamasti teeme me vigu ikka teadmatusest. Näiteks, kas me oskame oma lapsi päriselt kuulata, andmata hinnanguid?

Õpetajate läbipõlemisest suure töökoormuse ja pinge all oleme palju kuulnud. Nad on pidanud viimastel aastatel väga kiiresti kohanema muutuvate oludega ning õppima uusi asju. Nii koroonakriisis kui ka Ukraina sõjapõgenikest lapsi õpetades on meie õpetajad näidanud end esiõppijatena. Ja esikohanejatena.

Nii suure pinge all töötades peab teadlikult tegutsema selle nimel, et õpetaja tunneks end koolis hästi ja hoitud. Mida me saaksime teha? Eelmise aasta lõpus kutsusin mitmed vaimse tervise eksperdid, sealhulgas koolipsühholoogide ühingu esinaine Karmen Maikalu ja vaimse tervise koalitsiooni VATEK juht Ott Oja, ning haridusvaldkonna inimesed riigikogusse. Arutlesime teemal «Koolis ja õnnelik – kuidas see on võimalik?», hoides fookuses just õpetaja heaolu.

Kuna koolikeskkond on oma olemuselt hindav keskkond, peaks seal tunnustust olema 20 korda rohkem.

Laudkonnad sõnastasid ka mitmeid mõtteid, mis minu meelest kindlasti jagamist ja ehk ka elluviimist väärivad.

Esiteks leiti, et vaimse tervise esmaabi koolitus peaks olema tagatud kõigile, kes laste ja noortega tegelevad. Ideaalis peaks see olema õpetajaõppe osa. Samuti arvati, et regulaarne supervisioon (nõustamine, mis on mõeldud nende erialade esindajatele, kes tegelevad oma töös inimestega – toim.) nii õpetajatele kui ka koolijuhtidele peaks olema tavapärane, nagu see on tavapärane sotsiaalvaldkonna töötajatele.

Kõlama jäi ka, et klassiruumi on vaja õpetaja kõrvale õpetaja abisid, kes saavad võtta õpetajalt koormust vähemaks. Ja neljandaks pakuti, et võtame rohkem tehnoloogiat appi ja anname seeläbi õpetajatele aega juurde.

Viiendaks leiti, et nii õpilaste kui ka õpetajate vaimse tervise toetamiseks võiks vaimse tervise ekspertide ampluaad julgemalt laiendada, näiteks sobivad haridusasutustesse ka uuringute põhjal väga hästi loovterapeudid, eriti kunstiterapeudid.

Rõhutati ka, et koolipäev on vaja muuta nii õpilase- kui ka õpetajasõbralikumaks. Päeva tükeldamine 45-minutisteks tundideks ei toeta ei õpilase ega õpetaja vaimset tervist ega keskendumisvõimet.

Seitsmendana jäi kõlama, et võiksime kasutada rohkem lõimitud õpet tunnikoormuse vähendamiseks ja õpilaste üldoskuste arendamiseks.

Enamik väljapakutust jõudis ka Reformierakonna haridusprogrammi. Oleme harjunud muretsema laste pärast, aga selleks, et lapsed ja noored oleksid hoitud, peame hoidma fookuses täiskasvanute heaolu, kes laste ja noortega tegelevad. Teadmised ja oskused vaimse tervise toetamisest peavad laienema.

Kuna koolikeskkond on oma olemuselt hindav keskkond, peaks seal tunnustust olema 20 korda rohkem. Teame uuringutest, et pidev negatiivne stress mõjutab aju arengut ja pärsib õppimisvõimet. Kui oleme tugeva pinge all, siis asjad lihtsalt ei jää meelde. Nii ongi keeruline, kui mitte võimatu õppida. Seda tuleb arvestada.

Näiteks Eesti 11-aastased on Euroopa ja Põhja-Ameerika riikide võrdluses kolmandal kohal kiusamise kogemuse poolest. Ka PISA 2018 ütleb, et 25 protsenti 12-aastastest on kogenud kiusamist, seda on Euroopa keskmisest rohkem. Kiusuennetusprogrammid haridusasutustes on andnud häid tulemusi. Mida tugevam on kiusamisvastane väärtusnorm haridusasutuses, seda vähem kogetakse ka kiusamist. Kui programmi ei ole, siis on teadlikkus kiusamisest väiksem. Sekkumised vähendavad (128 uuringu põhjal) kiusamise kogemust 15–16 protsenti, kiusamiskäitumist 20 protsenti ehk viiendik kiusab vähem.

Nädalas 300 minutit ehk päevas umbes 45 minutit liikumist vähendab ärevushäire riski.

Laialt on teada, et liikumine toetab vaimset tervist. Tartu ülikooli liikumislabori uuringud näitavad, et koolipäevadel liigub 7–13-aastastest Eesti õpilastest piisavalt vaid iga neljas. Ligikaudu viiendik lastest ei liigu ühelgi päeval minimaalsel soovituslikult tasemel. Liikuvad lapsed õpivad paremini, nende suhted eakaaslastega on paremad ja nii nende füüsiline kui ka vaimne tervis on parem. Soomes 30 aastat kestnud uuringu tulemuse põhjal saab öelda, et aktiivsed lapsed saavad paremaid hindeid ja tulevikus kõrgemat palka ning on vähem töötud.

Lisaks saab USAs tehtud uuringu põhjal väita, et juba 30 minutit liikumist vähendab aktiivsus- ja tähelepanuhäire sümptomeid. Liikumine aitab ka ärevusest üle saada. Nädalas 300 minutit ehk päevas umbes 45 minutit liikumist vähendab ärevushäire riski. Liikuma Kutsuva Kooli programmiga on liitunud juba 176 kooli, aga meil on 521 üldhariduskooli. Seega on pikk tee veel minna.

Mõtleme korra, kas meie koolides on kriitika- või tunnustamisõhkkond, konkurents või koostöö, kontroll või autonoomia? Neist vastustest sõltub suuresti, kui hästi meie lapsed end koolikeskkonnas tunnevad. Ja sellest, kui hästi nad end tunnevad, sõltub, kui sügavalt nad päriselt õpivad. Tehes teadlikult noorte vaimset tervist toetavaid otsuseid, on meie võimuses reaalselt päästa elusid. Noorte inimeste elusid.

Märksõnad
Tagasi üles