Tiit Loim: kas teadus seljatab enesehävituse?

Tiit Loim Foto: Paul Poderat

Viimasel ajal on jagunud põnevat lugemist planeedi tuleviku teemal. Ühest küljest ei paista optimismiks põhjust, teisalt kerkib küsimus, kas on mõtet olla midagi muud kui optimistlik.

Ökoloog Kristjan Zobel avaldas hiljuti Eesti Ekspressis kirjatüki, milles leidis, et meie järglased õdusat tulevikku ilmselt ei näe, kuna arvestades inimkonna senist kliimaprobleemide kuhjumise ignoreerimist, läheb elu Maal vähemalt väga keeruliseks, kui mitte võimatuks.

See pole iseenesest muidugi uus info, aga sellisel konkreetsel morbiidsel moel seda teemat naljalt ei sõnastata, pigem on esitatud pikki ülevaateid, mida faktilist mudelid näitavad. Põhjendus on siiski sama: atmosfäärimuutuste tempo on tuhandeid kordi kiirem, kui see pika aja jooksul varem on olnud. Teadlane pakkus, et lahendus võiks olla administratiivse jõu ja sunnivahenditega varustatud ning hästi informeeritud maailmavalitsus ehk ülemaailmne teaduspõhine autokraatia.

Sellise korra saabumist lähematel kümnenditel on üpris raske uskuda. Tekstist käis läbi ka sama mõte, nagu regionaalarengu ekspert Rivo Noorkõiv mõni aasta tagasi Lõuna-Eesti Postimehele ütles: on tõenäoline, et tulevikus, kui paljudes kohtades võtavad võimust üleujutused ja kuumus, hakkab Eesti mõistliku geograafilise asukoha tõttu saabuma siia kliimapagulasi.

Kui ka tehisliha õnnestub viimaks odavalt masstootmisse viia ja inimestele nii-öelda maha müüa, võiks meil ehk kasvuhoonegaaside vaatest tulevikuks lootust olla.

Mida siis oodata, esmalt lõpu eel kliimarännet ja seejärel üleüldist heaolu kollapsit? Võibolla. Õnneks on ennustustes siiski teatav osa määramatust.

Detsembris tuli USAst vähemalt esmapilgul revolutsiooniline uudis, et esimest korda tootsid teadlased tuumasünteesi abil rohkem energiat, kui sinna kulutasid. Sellegi kohta on kõlanud kriitilised hääled, et läbimurret on oodatud varemgi, lahenduse tootmisse jõudmine on veel väga kaugel ja kiiret kliimapäästjat ei maksaks sellest oodata. Teoorias võiks see tehnoloogia siiski pakkuda energiakriisile rohelise lahenduse. Kui ka tehisliha õnnestub viimaks odavalt masstootmisse viia ja inimestele nii-öelda maha müüa, võiks meil ehk kasvuhoonegaaside vaatest tulevikuks lootust olla.

Muidu võib küsida, mille nimel me praegu rabame, kui ennustused ütlevad, et heaolutsivilisatsioon praegusel kujul saab peagi lõpu. Nagu inimesedki end oma surelikkusest heidutada ei lase, kestab lahenduste otsimine ilmselt lõpuni.