Magnus Piirits, Uku Varblane: Ukraina sõja mõju Eestile on pikaajaline

Magnus Piirits, Uku Varblane Foto: Arno Mikkor/montaaž

• Paljud põgenikud on Eestisse tulnud, et jääda.
• Põgenikud kasvatavad ka Eesti rahvaarvu.
• Pikaajaliselt pole nad siiski lahendus, et rahvastikku taastoota.

Ukraina sõda avaldab Eestile mõju lisaks muutustele majanduses ja julgeolekuolukorras ka saabuvate põgenike kaudu. Eesti peab suutma korraga nii ukrainlasi lõimida kui ka tegeleda nende tagasipöördumise toetamisega.

Alates Venemaa täiemahulisest sissetungist Ukrainasse on riigist põgenenud pea kaheksa miljonit inimest, kellest Eestisse oli jaanuari alguseks jäänud 65 000 ja neist omakorda ligikaudu 42 000 oli saanud ajutise kaitse.

Isegi sõja lõppedes jäävad paljud Ukrainast Eestisse saabunud siia pikemaks ajaks ja mingi osa neist ei pöördugi kodumaale tagasi. Sageli pole see võimalikki, sest kodukoht on hävinud.

Uusi põgenikke saabub iga päev, sest külmad ilmad ja energiataristu hävimine teevad elu paljudes Ukraina linnades väga keeruliseks. Teadmatust on palju: kui kaua sõda veel kestab, kui palju põgenikke Eestisse jõuab ning millised on nende võimalused ja soov kodumaale naasta.

Mis juhtub aga põgenike lisandumise mõjul Eesti rahvaarvuga? Analüüsisime kolme stsenaariumit, mille järgi jääb Eestisse püsivalt elama 10 000, 30 000 või 60 000 põgenikku. Kui Eestisse jääb püsivalt elama 10 000 sõjapõgenikku, suureneks rahvaarv 2022. aasta alguse tasemest kõrgemale üheksaks aastaks. Kui Eestisse jääb alaliselt elama 30 000 sõjapõgenikku, aitab see rahvaarvu hoida praegusest tasemest kõrgemal 22 aastat ja kui 60 000 põgenikku, siis 40 aastat.

Et avalikus arutelus on räägitud veel märksa suuremast põgenike arvust, siis näiteks 90 000 sõjapõgeniku Eestisse jäämine hoiaks rahvaarvu praegusest tasemest kõrgemal järgmise 50 aasta jooksul. Tasapisi see mõju taandub, sest rahvastikuprognoosi järgi jääb sündimus Eestis ülejäänud sajandiks taastetasemest madalamaks ning seda ei kompenseeri ka prognoositud keskmine netosisseränne. Seda eeldusel, et sõjapõgenike sündimus ei erine Eesti kodanike sündimusest.

Isegi sõja lõppedes jäävad paljud Ukrainast Eestisse saabunud siia pikemaks ajaks ja mingi osa neist ei pöördugi kodumaale tagasi.

Sõjapõgenike võimalik Eestisse elama asumine lükkab Eesti rahvastiku vähenemist küll edasi, kuid ei hoia seda ära. Et rahvaarv 2100. aastaks ei kahaneks, on vaja kas praegu prognoositust 10 protsenti suuremat sündimust või suuremat sisserännet kogu sajandi jooksul.

Oluline on ka põgenike mõju rahvastiku vanuselisele jaotusele. Kolmandik Eestisse jõudnud sõjapõgenikest on lapsed ja täiskasvanutest 91 protsenti on statistikaameti andmetel tööealised.

Aasta alguseks oli näiteks Valgamaal töö leidnud 158 maakonna sõjapõgenikku. Lisaks on 149 ennast registreerinud töötuks (11 protsenti kõigist Valga maakonna töötutest) ning 159 Ukraina õpilast alustanud õpinguid kohalikes haridusasutustes.

Tööturu mõttes on oluline tööealiste ja vanemaealiste suhtarv. Sõjapõgenike sisseränne aitab tööealiste ja vanemaealiste suhtarvu parandada 2060. aastateni, seejärel mõju taandub. 90 000 põgeniku Eestisse elama jäämine tähendaks, et 2030. aastal oleks 50 000 tööealist rohkem, mis tähendab, et ühe vanemaealise kohta oleks 2,69 asemel 2,85 tööealist. Samas on tööealistest sõjapõgenikest suurem osa väikeste lastega naised, kelle töövõimalused on piiratud.

Oluline on, kui palju sünnib sisserändajatel lapsi. Suure sündimuse püsimist uues elukohas mõjutavad lähteriigi kultuurilised tegurid, näiteks ema, isa ja teiste pereliikmete sotsiaalsed rollid, pere suurus, pereliikmete ja põlvkondadevahelised suhted.

Teise põlvkonna esindajate keskmise laste arvu vähenemise toovad kaasa aga hariduse ja tööturuga seotud tegurid, kuna isiklikud ambitsioonid ja laste saamise kulukus lükkavad esimese lapse sünni edasi ja lõpuks on ka keskmise pere suurus väiksem.

Rahvusvähemuste peredest pärit naised, kel on raskusi ühiskonda lõimumisel ja kel ei õnnestu haridust omandada või tööturule minna, võivad valida just pereloomise teekonna. Ukraina sõjapõgenike kogukonnas võib seda arengut pidada vähetõenäoliseks, sest peamiselt on Eestisse saabunud naised lastega, kel vaja majanduslikult iseseisvuda, ka ei tingi koduseks jäämist põgenike kodumaa kultuur.

Saabujate omaksvõtt sõltub palju Valgamaa elanikest. Vastuolusid võib tekitada tunne, et põgenikud saavad eeliskohtlemise osaliseks teatud teenustele ligipääsul.

Lõimumisel on üksjagu küsimärke, ka Valgamaal. Näiteks, kas põgenikel on võimalik maakonnas saada tuge keele- ja täiendõppes, tööturule siirdumisel, lapsehoius ja laste haridusteel. Edukas lõimumine on kahepoolne ja sõltub riiki saabujate kultuurilisest ja majanduslikust taustast, motivatsioonist kohanduda ning ühiskonna võimest võtta vastu uusi elanikke. Heade tööturuväljavaadete eeldus on ka tulijate kvalifikatsiooni tunnustamine.

Saabujate omaksvõtt sõltub palju Valgamaa elanikest. Vastuolusid võib tekitada tunne, et põgenikud saavad eeliskohtlemise osaliseks teatud teenustele ligipääsul. Näiteks võib tunduda, et arstiabi kättesaadavus on nende jaoks parem või on neil parem ligipääs lasteaiakohtadele.

Võõristust võib tekitada ka võõrkeeles suhtlemine. Keeleoskus ei määra siiski otseselt, kas põgenike identiteet samastub Eestiga. Näiteks on leitud, et e-residendid tunnevad tugevat seost Eestiga, isegi kui nad Eestis ei ela ega eesti keelt ei räägi.

Sõjapõgenike lõimimisega kaasnevad riigile märkimisväärsed kulud. Isikustatud kuludest on suurimad tervishoid, vanaduspension ja sotsiaalkaitse laiemalt (näiteks lastetoetused, töövõimetoetus ja vanemahüvitis). 10 000 sisserändaja kohta on ühe aasta arvestuslik lisanduv riigieelarve kulu 37 miljonit eurot (2021. aasta hindades).

Kuludega toimetulekuks on parim, kui põgenike keeleõpe ja kohanemine Eestis kulgeb kiiresti ja kuni 10 aastaga jõutakse eestlastega samasugusele sissetulekutasemele. Kui kohanemisaeg on pikem ning põgenike sissetulekutase ei jõua selle aja jooksul eestlaste omale järele, vaid ühtlustub siinsete rahvusvähemuste omaga, on riigi tulud parima stsenaariumiga võrreldes kolm korda väiksemad.

Ülekaaluka tagasipöördumise stsenaariumi teostumise korral ei teki Eesti riigile pikaajalisi tulusid, kuid ka kulud jäävad ajas piiratuks. Positiivseks pikaajaliseks efektiks saab pidada Eestis oldud aja jooksul siin loodud sidemeid, mis võivad edaspidi aidata luua ärilisi suhteid ja sillutada teed koostööks. Võime ka loota, et Eestis elamise kogemusel on positiivne mõju demokraatlike protsesside arengule Ukrainas.