Võrus elav ukrainlanna: hiina keel on raske, aga eesti keel ei ole

Valentyna Vinska oma Võru korteris. Foto: Arvo Meeks

Võru Maksimarketi pagarileti taga askeldavatel naistel kulub kukleid välja pannes vähe sõnu. Lobisemise eest siin palka ei maksta, omavahel vahetatakse vaid üksikuid fraase: anna mulle, pane siia, võta see. Üks neist naistest seal on aprillis Kiievist saabunud Valentyna Vinska, kes aega viitmata hakkas õppima eesti keelt, et eestlastega ka enamast rääkida kui kuklitest.

«Ma tean, ma räägin vigadega. Eesti keelel on oma loogika, aga see ei ole raske. Hiina keel on raske, araabia keel on raske, aga eesti keel ei ole,» ütleb 27-aastane Valentyna. Tema eesti keel kõlab küll pisut pelglikult, kuid ootamatult täpselt.

Veel aastapäevad tagasi oli sel noorel Kiievi naisel vaid ähmane ettekujutus, mis riik on Eesti ja millised inimesed siin elavad. Riik kaardil, nagu küllap oli Ukraina ka paljudele eestlastele. Sõda on meid aga lähendanud. Nüüd räägib see naine suhtlustasemel eesti keelt, nii nagu eestlastele on saanud selgemaks Ukraina geograafia ning ukrainlaste kombed.