Maarius Suviste: müüja on ka inimene

Maarius Suviste Foto: Arvo Meeks

Ta on poemüüja, väikeses kohas. Pärast väsitavat ja katsumusterohket kümnetunnist tööpäeva on tal lõpuks mahti maha istuda. Oma kodus. Et siis varahommikul taas üles tõusta, bussi peale astuda ja mitukümmend kilomeetrit eemale tööle tõtata. Ja nii juba palju aastaid.

Temaga juttu ajades kerkis ühe teemana esile tähelepanek, mis aina süvenevat ning mida tulevat üha rohkem ette. Ning see on ka teda ennast painama jäänud.

«Ausalt öeldes: olen juba nii jubedalt ületöötanud, et antidepressandid on peal, sest lihtsalt ei jõua enam,» pihtis ta justnagu muuseas. «Kliendid tulevad uksest sisse ja ütlevad, et teil on kõik nii kalliks läinud. Päevast päeva öeldakse nii. Saan aru, et kõik on kalliks läinud, aga milles see vaene müüja süüdi on!? See lihtsalt väsitab tohutult ära.»

Kahjuks ei ole ta erand. Üks teine tuttav väikese asula poemüüja mainis, et üha rohkem tuleb ette seda, et rahalises kitsikuses kallite toiduhindadega rinda pistvad inimesed endasse kogunenud frustratsiooni müüjate peal välja elavad.

Jah, tõesti, milles müüja süüdi on – ega tema ju leiva, vorsti ja teisi hindu määra.

Müüja suunas on lennanud hüüatused «Kui kaugele te nende hindadega minna tahate!?», «Kas enam kallimaks minna ei saa?», «Pistke oma putka kinni!». Ta saab inimestest aru ja mõistab neid, millisel keerulisel ajal praegu eluke veereb, aga samas kurdab temagi, et pikapeale säärane käitumine väsitab ära ning teeb kurvaks ja tekitab lootusetuse tunde. Õnneks füüsiliselt ohtlikuks vahejuhtumid kujunenud ei ole ning ostukorv kus see ja teine lennanud pole.

Jah, tõesti, milles müüja süüdi on – ega tema ju leiva, vorsti ja teisi hindu määra. Tuleb ju temal endalgi kõige sellega leppida, et oma peret ära toita.

Õnneks leidub kõige selle sees iga päev kas või üks kübeke head. Olgu see külakaupluses naeratav ja rõõmustav laps, kes on õnnelik pulgakommi üle, või pensionär, kes toob iga aasta jõuludeks väikese poe müüjatele kingituseks oma kootud kindad. Tänutäheks, et nad ikka olemas on.

Teinekord teevad südame soojaks ka naeratus, head sõnad ning silma vaadates öeldud «Tere!» ja «Aitäh!». Ning kui soovitakse «Head päeva!» ja «Jällenägemiseni!», pidavat eriti soe tunne tulema.

Ja kui suuremasse poodi asja, võiks ju võimaluse korral iseteeninduskassade ja ostupultide asemel suhelda ikka reaalse inimesega – müüjaga. Viisakalt muidugi.