Mati Määrits: kas tunda kaasa või parastada?

Mati Määrits Foto: Kristjan Teedema

Igapäevase sõjauudiste jälgijana olen tähele pannud, et esimesena otsib pilk ikka seda arvu, mis näitab, kui palju Vene sõjaväelasi on viimase ööpäeva jooksul elu kaotanud. Varsti saab sõja algusest aasta ning pean tunnistama, et mida aeg edasi, seda vähem emotsioone üks või teine number tekitab.

Kuigi ukrainlaste kaotustest meile teada ei anta, küünivad needki arvatavalt kümnetesse tuhandetesse. Ja kõik see toimub 21. sajandil keset Euroopat! Kui veel ülemöödunud aastal juhtus Venemaal lennuk või kopter alla kukkuma või põles mõnes hooldekodus kümmekond inimest surnuks, avaldasid maailma riigipead Vladimir Putinile kaastunnet. Sõjas kaotab iga päev elu sadu mehi, naisi ja lapsi – sel puhul mõistagi kaastunnet enam ei avaldata, ka oma maad kaitsvatele ukrainlastele mitte. Mis ongi kõige hirmutavam – sõda on muutunud osaks meie igapäevaelust.

Kõige selle niinimetatud uue normaalsuse taustal oli tõeliselt kosutav Postimehest lugeda välisuudiste toimetaja Külli Kapperi arvamuslugu «Kas ma olen reetur, kui tunnen venelastele kaasa?». Kapper tunnistas, et tal on kahju Vene emadest, kelle pojad on surnud. Samas on tegemist naistega, kelle sünnitatud mehed võitlevad Kremlis istuva sõjaroimari nimel võõral maal tappes ja piinates, vägistades süütuid. «Kas ma olen reetur, kui tunnen neile kaasa?» esitas kolleeg retoorilise küsimuse.