Tiit Loim: kas kärbetest on pääsu?

Tiit Loim Foto: Paul Poderat

Seekordsed riigikogu valimised satuvad huvitavale ajale, kus lähituleviku osas on üpris keeruline ennustusi teha. Isiklikult loodan, et vähemasti sotsiaalvaldkond kärbete tõttu ei kannata.

Intervjuust Lõuna-Eestis Parempoolsete ridades kandideeriva Põim Kamaga jäi kõlama üpriski julge või vähemasti viimaste aja suundumustega vastanduv seisukohavõtt, et saabunud raskema ajaga tuleb leppida ning kärbetest ei ole pääsu. Näis, kui kaugele erakond selle sõnumiga jõuab, sest tõenäoliselt ei ole selline leppimine valijale lihtne.

Samas ilmselt suur osa valijaid sügavamatesse analüüsidesse ei lasku ja määravamaks saavad muud argumendid. Näiteks võib uus erakond tuua kaasa lootuse, et äkki saabub poliitikasse uus hingamine. Või siis läheb hääl parteile, kes jätab endast eduka mulje. Või siis valitakse eeskätt inimest. Kui palju üksikisikul edasi mõjuvõimu olema saab, on muidugi iseküsimus.

Mulle tundub pigem õiglane alustada analüüsi teisest otsast ja vaadata, milliseid summasid oleks minimaalselt vaja, et tagada abivajajatele elamisväärsed võimalused.

Igal juhul on praegu raske vaielda seisukohaga, et ajal, mil intressid on kõrged ja sõja lõpuaeg teadmata, ei tundu laenud atraktiivne mõte. Teisalt on küsimus, kes siis kaotab, kui poliitika on paremideoloogiliselt ühetaoline ja maksud madalad.

Reeglina kehtib raskel ajal muster, et suurem kaotaja on ikka nõrgem osa ühiskonnast. Mulle tundub pigem õiglane alustada analüüsi teisest otsast ja vaadata, milliseid summasid oleks minimaalselt vaja, et tagada abivajajatele elamisväärsed võimalused. Kriisi ajal saabub muidugi kiiremini piir, kus peab tõdema, et rohkem kulutada ei saa, sest majandus praegusel kujul seda lihtsalt ei võimalda. Seetõttu tundub praegu tõenäoline, et suurt osa lubadusi me realiseerumas ei näe.

Olles varem seda teemat uurinud, loodan, et saabuvate vaidluste käigus ei hakka keegi siiski ümber pöörama hooldereformi. Selle mõistlikkuse kohta pole suuri hõiskeid kõrva jäänud, kuigi võiks. Sinna peaks lähiaastatel minema kümneid miljoneid eurosid ja kuigi kõik mured loomulikult lahendust ei saa, on seni suuresti poliitilise otsuse taga seisnud muutused omastehooldajatele suureks abiks. Tervise- ja tööminister Peep Peterson avaldas vähemasti hiljuti usku, et selle kallale keegi ka pärast valimisi ei lähe. Kõnelused selle üle, mida riik endale lubada saab, tulevad ilmselt siiski teravad.