Jaan Rapp: kas me oleme valmis?

Jaan Rapp
, tegevtoimetaja
Copy
Jaan Rapp
Jaan Rapp Foto: Arvo Meeks

Pärast seda, kui Venemaa meie mullusel taasiseseisvumispäeval Ukraina vastu täiemahulist sõda alustas, on palju räägitud, et küll me elame halvas kohas: iial ei tea, mida agressiivne naaber ette võtab. Meil kõigil tuleb sellest järeldused teha ja paraku tähendab see ka investeeringuid kaitsevõime tugevdamisse.

Juba Vana-Rooma kirjanik Vegetius tõdes: «Kui tahad rahu, valmistu sõjaks!»

Riskide maandamise seisukohalt oleme teinud ära üliolulise sammu. Kuulume NATOsse ja kuigi me õnneks ei tea, kui tõhusalt suur kaitseorganisatsioon liikmesriigi ründamise korral tegutsema on suuteline, on sõda Ukrainas sundinud teda oma valmisoleku varasemast märksa kõrgemale tasemele viima.

Paraku tuletas eelmine nädal valusalt meelde, et lisaks poliitilistele riskidele ohustavad meie turvalisust ka loodusjõud. Maavärin Türgis ja Süürias oli sedavõrd ränk, et ohvrite arvuks pakutakse juba ligi

50 000 inimest.

Meie kodumaa asub õnneks geoloogiliselt väheaktiivses piirkonnas ja suuri maavärinaid meil karta ei tule. Ent meilgi on looduslikud ohud: kliima soojenedes suureneb tugevate tormide, üleujutuste ja lumetuiskude oht ning seega peame olema valmis sellistes olukordades toime tulema.

Ettearvamatu on nii loodus kui agressiivne naaberriik ja rünnak tuleb tihti kohast ja kujul, mida me ette näha ei oska.

Kui pigem seostatakse selliseid ohtusid rannikualadega, siis 2019. aasta torm, mis Võru pikemaks ajaks elektrita jättis, tõestas, et rajud võivad olulisel määral halvata elu ka sügaval sisemaal. Kuuldavasti on nelja aasta tagusest rajust vähemasti nüüdseks tehtud omajagu järeldusi ja sellisel kujul me ehk enam halvatavad pole.

Ettearvamatu on nii loodus kui agressiivne naaber ja rünnak tuleb tihti kujul, mida me ette näha ei oska. Õnneks on Eestis käimas aktsioon, mis nii mõnegi riskiteguri vastu valmistuda aitab. See on varjekohtade kaardistamine, millega on päris kaugele jõutud ka Lõuna-Eestis. Samuti saavad paljud suuremad asulad ohuteavituse sireeni. Esimesena saab see paika Viljandis, kus seda täna ka esitletakse.

Paratamatult tuleb pidevalt suurendada valmisolekut, tulemaks toime meid ähvardavate riskidega. Seda eelkõige riigi tasandilt. Ent ka igaüks meist peaks läbi mõtlema, kuidas tuleb tema toime meie maad tabavate ootamatuste korral. Kauaks näiteks toitu ja valgust jagub? Samas lootes, et kõige hullemad stsenaariumid kunagi ei käivitu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles