Arved Breidaks: miks peab olema joobes?

Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Kui laps hakkab maailma asjade vastu huvi tundma, pannakse iga vanema närvikava mõneks ajaks proovile, kui vaat et iga asja peale järgneb lapse suust üha uuesti küsimus: miks? Miks on koeral saba? Miks on vesi märg? Miks on isa purjus?

Teatud järjekindlusega kerkib Eestis üles küsimus, kas tuleks legaliseerida lahjad narkootikumid, mille tarvitamine on nagunii saavutanud ühiskonnas ulatuse, kus riiklike sunnivahenditega seda enam välja juurida pole võimalik. Lahjade narkootikumide all mõeldakse üldjuhul kanepit. Kuigi mitte päris seda taime, mida Lõuna-Eestiski põllule külvatakse, et sealt müügiks kanepiseemneid koguda või lehtedest maitsvat teed keeta.

Kanepi legaliseerimise ehk selle müügi riikliku reguleerimise poolt tuuakse välja tõsiasi, et seda tarvitatakse nagunii palju. Teekond narkodiilerini ei pruugi olla pikem kui kaupluse alkoholiosakonda ning kanep on teema juba põhikooliõpilaste seas.

Kui narkootilise kanepi müük seadustada, kehtestada aktsiis ja muud maksud, seada paika kvaliteedinõuded, oleks see võrreldav alkoholi- ja tubakaäriga. Osad suitsetaks end selle peale päris «pehmeks», aga eks joodikudki jõua alkoholiga umbes samasse punkti. Koormus kainele ühiskonna poolele paraku kasvaks, sest keegi peab neid «pehmeks» suitsetatud inimesi kantseldama.

Ja ärgu räägitagu sellest, et kanep sõltuvust ei tekita – see on tavaline joodiku jutt, et ta vabast tahtest kaks nädalat jutti joob.

Minu meelest jäetakse selles debatis aga esitamata oluline küsimus: miks? Miks peaks kanepi näol lisanduma vabamüüki veel üks psüühikat laastav ja sõltuvust tekitav uimasti? Ja ärgu räägitagu sellest, et kanep sõltuvust ei tekita – see on tavaline joodiku jutt, et ta vabast tahtest kaks nädalat jutti joob.

Mis on see ühiskondlik kasu, mis me narkootikumidest saame? Veel rohkem joobes inimesi? 20 aastat tagasi oli Eestis normaalne suitsetada pubis ja restoranis. Kui 2007. aastal see keelustati, ennustati toitlustusärile katastroofi. Seda ei saabunud, küll aga on piiravate meetmete kaasabil Eesti elanike seas suitsetamine vähenenud: 1999. aastal suitsetas 29 protsenti täiskasvanutest, aastal 2020 alla 18 protsendi.

Suitsetamisest, alkoholist ja ka muudest pahedest loobumise võtmekoht on, kui inimene endalt küsib: miks ma seda teen? Kui ühiskondlikud hoiakud soosivad kainet elu ja taunivad joovastavaid pahesid, on inimesel lihtsam jõuda tõeni, et tal pole joobes olemiseks head põhjendust. Kui nii, siis milleks raisata pahedele raha, tervist ja aega?