:format(webp)/nginx/o/2024/01/31/15861401t1h9323.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/02/20/15149863t1h148a.jpg)
- Bensiiniautode keelamine ei tähenda hobusõidukite tagasitulekut
- Narkootiline kanep tuleks legaliseerida ja kehtestada kodanikupalk
- Väikeparteile antud hääl ei lähe raisku
Rohepööre muudab küll energiatootmist ja jätab minevikku bensiiniautod, kuid pakub ka uusi arenguid, täpselt nagu 1990. aastatel algatatud Tiigrihüppe programm aitas eestlastel pioneeridena siseneda digimaailma, leiab erakonna Eestimaa Rohelised nimekirjas riigikokku kandideeriv Antsla kultuurikeskuse juhataja Kaspar Kurve.
Aastast 2035 enam sisepõlemismootoriga autosid Euroopa Liidus ei müüda. Mis elust Lõuna-Eestis siis saab: kas passime oma kodutalus ja võtame hobuse, sest elektriautosid siin väga ei armastata?
Mina ei karda, et lõunaeestlastel jäävad aastast 2035 kuidagi sõidud tegemata. Kindlasti tuleb ka elektriautode turg järele. Aga et igaüks passib oma kodutalus, siis see natuke provokatiivne väide ei pruugi üldse olla vale. Kui vaatame, milliseks on kujunemas tööturg, millised on võimalused töötada kodukontoris, siis on need viimastel aastatel meeletult arenenud. See on tervitatav.
Peame olema ratsionaalsed ja saama aru, et ühel või teisel viisil oleme üle oma võimete elanud. Kui tahame, et meie lastel oleks vähemalt samaväärne või loodetavasti parem elu, on meil paratamatult vaja oma elukorralduses muudatusi teha. Seda nii Eestis kui kogu maailmas.
Rohepöördega seostub inimestele kallis elekter, kallis bensiin. Samas hindab ja väärtustab Eesti inimene meie puhast loodust. Selles võrrandis on justkui viga sees. Kuidas need asjad kokku viia?
Rohepöördel ja rohelisel maailmavaatel on vaks vahet. Rohepööre on selline tehnokraatlik termin, kus räägime nullemissioonist. Samas roheline maailmavaade on teistega arvestamine ja ma ei räägi ainult teistest inimesest, vaid teiste liikidega, eluga üldiselt arvestamine.
Kui tundub, et rohepööret tehakse kuidagi kiirustades või peale sunnitult, siis meil on olnud 20 aastat aega ette valmistada üleminekut taastuvenergiale nii, et need protsessid oleksid sujuvamad, rahakotile kergemad. Seda ei ole tehtud. Rohepöördes peab nägema ikkagi võimalust. See on Eesti suur võimalus. Kui kunagi olime e-hüppe esirinnas, siis sama tuleks teha praegu rohehüppega.
Rohelistest on jäänud mulje kui Ei-inimestest. Ei Nursipalule, ei Rail Balticule, ei kaevandustele, ei metsaraiumisele. Miks te olete progressi vastu?
Me ei ole üldse progressi vastu. Rail Balticu vastu ei ole Eestimaa Rohelised mitte sellepärast, et oleksime raudteetranspordi vastu. Kohe kindlasti mitte. Kuid siin on mitu «aga». Kui räägime sellest, et Eesti peaks olema raudtee abil ühendatud Lääne-Euroopaga, ei vaidle mitte keegi sellele vastu. Aga, andke andeks, kui te teete projekti, mis peaks valmima aastal 2030 ja kus suurimad kiirused küünivad napilt üle 160 km/h, siis 2030 on see tehnoloogiliselt nii iganenud.
Võttes arvesse, milline kulu selle ehitamine on, on see ebaratsionaalne asi. Meil on olemas läbi Tartu toimiv raudtee, mis läheb Riiga. Kui küsimus on selles, et meil on vaja kiiremini liikuda, siis ärge rääkige rongidest, mis sõidavad 160 km/h.
Võtame tuumajaama. Meile üritatakse praegu pähe määrida, et Eestisse on vaja tuumajaama. See tehnoloogia, millega see tuumajaam peaks tulema, on neljanda generatsiooni tehnoloogia, mida ei ole maailmas aga olemas. Selliseid prototüüpe ei eksisteeri.
Olen ka selle poolt, et neljanda põlvkonna tuumareaktor Eestisse tuleks, mis kasutab kütusena kasutatud tuumakütust. Kui selline tehnoloogia on olemas, siis absoluutselt. Aga ei maksa meile praegu rääkida, et tuleb selline asi, kui selliseid prototüüpegi ei ole olemas.
Ma ei leia, et inimestele peaks ette kirjutama, kuidas oma elu elada. Ela täpselt nii, nagu tahad: eeldusel, et sa ei tee oma tegevusega kahju teistele ega keskkonnale.
Oleme «üheksa korda mõõda, üks kord lõika»-erakond. Kui tehakse tulevikku vaatavaid projekte, millel on iva sees, siis rohelised ei ole vastu. Otsused ei tohi olla hetkeemotsiooni pealt või populistlikud, vaid oluline on, et need täidaks oma eesmärki ka tulevikus. Rail Balticu ja tuumajaama puhul ma seda praegu ei näe.
Mis puutub Eesti metsa, siis pole vahet, mida mina ütlen, vaid mida ütlevad valdkonna eksperdid, kes nende probleemidega tegelevad ja kes näevad ka seda, milliseid trahve peame hakkama maksma, kui oma metsa nii suurel määral maha võtame. Me ei ole metsa majandamise vastu: küsimus on mastaapides, meetodites.
Olete selline konservatiivne erakond?
Looduskaitse kui selline on üsna konservatiivne oma olemuselt küll. Kui poliitikat laiemalt vaadata, siis ma rohelisi konservatiivide tiivale ei paigutaks. Mina olen liberaal, sest ma ei leia, et inimestele peaks ette kirjutama, kuidas oma elu elada. Ela täpselt nii, nagu tahad: eeldusel, et sa ei tee oma tegevusega kahju teistele ega keskkonnale. Kui sa oled homo ja sind teeb õnnelikuks abielu kellegagi, jumala eest, abielluge. Kuidas see minusse puutub? Absoluutselt ei puutu! Mina suunan oma energia asjadele, mida mina muuta saan.
Roheliste ja teiste väikeste erakondade needus on, et inimesed kardavad anda häält parteile, mille reiting on allpool valimiskünnist. Kuidas inimesi innustada väikeparteisid toetama?
Hirm, et hääl läheb kuidagi kaotsi, ei ole põhjendatud. See hääl läheb ikka rohelistele. Kui võrdleme end erakondadega, kes on parlamendis, siis meie suur erinevus on rahaline pool. Meie ei saa riigieelarvest sentigi toetust. Roheliste eesmärk on loomulikult saada riigikokku, aga miinimum on saavutada vähemalt kaks protsenti häältest, mis tähendab, et ka meile laieneb riigieelarveline toetus.
Kui praegu teeme poliitikat päevatöö kõrvalt, siis eelarveline toetus annab eelduse palgata inimesed, kes igapäevaselt saavad seda teha. Paljuski on meie nähtavus selle taha jäänud, et organisatsioon on toiminud vabatahtlikkuse alusel.
Kui lugesin roheliste programmi, jäid silma sellised lubadused, nagu näiteks lühem töönädal, kodanikupalk ja kanepi legaliseerimine. Sellest tuleb üks lodev ja hägune tulevik, kas pole?
Esiteks kanepi legaliseerimine. Mind ajab see debatt täiesti naerma. Inimene, kes tahab osta kanepit, ostab selle. See on ühe telefonikõne kaugusel, sõltumata sellest, kas see on legaalne või mitte. On põhjused, miks riigid riburada pidi kanepit legaliseerivad. Näiteks maksutulu, aga ka alaealiste seas kasutamise piiramine, sest praegu diiler ei küsi ID-kaarti, vaid tema eesmärk on saada 20 eurot grammi eest või mis see hind on.
Ma ei räägi sellest, et inimesed peaksid suitsetama kanepit. Seda ei peaks tegema, aga kui inimene tahab seda teha, teeb ta seda nagunii. Fookus peaks olema sellel, et me meelemürke ei tarbiks, sest head ei tee sigaretid, alkohol ega kanep, aga kui paneme need kaalukausile ja mõtleme, miks on sigaretid ja alkohol legaalsed ja kanep mitte, siis see kaalukauss ei ole balansis.
Kodanikupalk. Eesti on ebavõrdsust näitava Gini koefitsiendi järgi Euroopa tipus. Meil on sisuliselt iga neljas inimene suhtelises vaesuses. Meie pensionärid on Euroopas suurimas vaesusriskis üldse. Kaotajaid on ikka väga palju ja eriti palju maapiirkondades, nagu on ka Antsla vald. Kodanikupalk ei ole asi, mis tagab toimetuleku. Kodanikupalk tagab inimväärikuse. Eestis oleks see 300–400 eurot kuus, mis tagab turvavõrgu, kui sinuga midagi juhtub. See tuleb seniste sotsiaaltoetuste arvelt ja rohelised on seisukohal, et Eesti väärib ka mõistlikku astmelist tulumaksu.
Neljapäevane töönädal kõlab võib-olla rumalalt, aga selle kohta on tehtud teste, teadustöid, et inimene on produktiivsem nelja päeva pikkusel töönädalal. Paljude töökohtade puhul on see võimalik ja kui see ka toetab indiviidi suurema õnnetunde kaudu, siis on see igati tervitatav samm.
Kui rohelistel läheb väga hästi ja Kaspar Kurve saab ministriks, siis mis teemad kindlasti ette võtate?
Raiemahtude oluline vähendamine. Konkreetne plaan taastuvenergiale üleminekuks, sest praegu on see seatud aastaks 2050, aga väga abstraktselt. Seaks selle eesmärki kiiremaks. Maksusüsteemi reform – Eestis peaks kehtima mõistlik astmeline tulumaks. Samamoodi peaks meil olema klassikaline ettevõtete tulumaks.