Kauksi Ülle: kes kaitseks põlisrahvast?

Võro luuletaja, proosa- ja näitekirjanik ning kultuuritegelane Ülle Kauksi oma galeriis Obinitsas Foto: Sander Ilvest

Olen 45 aastat noorem kui Eesti Vabariik, sündinud umbes siis, kui Gagarin kosmoses käis ja ameeriklane Kuu peal; kui koolis sunniti pioneeriks minema ja kinos näidati «Nelja tankisti ja koera». Ometi kasvasin Rõuge lähedal Pärlijõe ääres Saarlase küla Palu talus üles teadmisega, et Eesti on olnud iseseisev riik, ja igatsusega, et ta on seda kunagi taas.

Kust need teadmised tulid? Pärast talguid või poepäevi istusid inimesed köögis, vanaema praadis sealiha või pannkooke ja mina kuulasin vanaema põllepaeltes rippudes lugusid vanadest aegadest, põgenemistest, sõdadest, võimuvahetustest. Kuulsin lõputuid vaidlusi, et kummal ajal on parem elada – saksa või vinne, ja leiti ikka, et eesti aig oli kõige parem.

Koolis oli meie klassis vabadussõdades käinute ning küüditatute lapsi. Kui komsomoli astumise aeg tuli, liikusid meil juba ringi eestiaegsed ajakirjad, kus Päts, Laidoner ja vabariigi sünnipäeva paraadidest pildid mustvalgel. Mu esimene proosajutt oli sellest, et moodustan rühmituse ning viin sinimustvalge Munamäe torni tippu. Õmblesin vanaema põllepaeltest ka väikse lipukese. Vanaema soovitas seda kodus õmblusmasina tarvikute kastis hoida.