Maarius Suviste: pidupäev Eesti moodi

Maarius Suviste Foto: Arvo Meeks

Seoses läheneva vabariigi sünnipäevaga tuli meelde ammune keskustelu aastakümneid võõrsil elanud eestlasega, kel nüüdseks taskus teise riigi pass. Eesti eluga on ta kursis nii palju, kui ise netist uudiseid vaatab ja loeb.

Äsja oli olnud järjekordne Eesti sünnipäev ja ta küsis: «Miks te iga kord pärgi peate panema?!» Esiti ei saanud ma küsimuse püstitusest aru. Mis asja? Ja siis ta selgitas, imestusest suured silmad peas, et iga kord, kui Eesti peab sünnipäeva ja teisi toredaid, õnnelikke ja rõõmsaid tähtpäevi, viiakse pärjad ausammaste ja mälestusmärkide jalamile. «Aga sünnipäeval tuleb ju pidutseda ja tähistada!» hõiskas ta.

Saanud selgitusi, et säärane on meie tava ja nõnda austame eelkõige Vabadussõjas langenuid, kes meile vabaduse on toonud, jätkas ta ikkagi: «Sünnipäev olgu vahva rõõmu- ja pidupäev!» Seda meelt on ta küll, et langenuid tuleb austada nüüd ja igavesti, aga seda võikski tema meelest teha teatud olulistel päevadel aastas, näiteks sõja alguse-, vaherahu- ja lõpupäeval ning võidupühal.

«Te olete traditsioonides liiga kinni,» ütles ta äkki. Kuulnud taas kord selgitusi, et traditsioonid on need, mis näitavad järjepidevust ja ühtekuuluvust ning on meid nii kaugele toonud ja viivad ka edasi, jäi ta endale siiski kindlaks. Üheks ehedaks näiteks tõi ta ka vabariigi sünnipäeva kontserdid, mis 24. veebruaril palju eestlasi teleri ette naelutavad: «Te olete liiga vaoshoitud, vaiksed, rahulikud. Kui on pidu, siis olgu pidu! Täiega!»

Eesti sünnipäev oli taas olnud ja ta küsis: «Miks te iga kord pärgi peate panema?!»

Välismaal elava eestlase meelest ei peaks seda ängi, rasket koormat seljas ja musta masendust pidupäeval nii palju esile tooma – piisab sellestki, kui see igapäevaelu saadab. «Õppige rohkem pidutsema oma kalli riigi kõige olulisemal päeval! Nagu laulu- ja tantsupeol seda teete,» jagas ta soovitusi.

Vahetasime sel teemal mõtteid tükk aega. Mine võta nüüd kinni, kui vajalik ja oluline see on, kui teinekord keegi kaugelt ja kõrvalt ütleb, kuidas talle asjad paistavad. Vahest võiks midagi kuulda võtta? Või pigem mitte?

Mis aga keskustelust kõige enam meelde jäi, oli see, et Eesti riik ja Eesti elu läheb endiselt üha rohkem korda ka neile eestlastele, kes siin pidevalt ei ela, küll aga mõtlevad eemal elades Eesti peale. Ja see on ju kõige olulisem.

Nii et palju õnne, Eesti! Elagu traditsioonid ja pidutseme nii, nagu meie pidutseme! Väärikalt.