Räpina vallajuht ootab riigilt töörahu

Enel Liin töölaua taga Foto: Eva Morel

Põlvamaa omavalitsuste liidu juhatuse esimehe ja Räpina vallavanema Enel Liini hinnangul ootavad meid ees keerulised ajad, mil tuleb unustada erimeelsused ja seljad kokku panna.

Kuidas Räpina vallal läheb?

Ei ole halvasti läinud. Meil ei ole vastuolusid nagu mõnes teises omavalitsuses, mis on liitunud ebaotstarbekalt suureks. Algul ma eriti ei uskunud juttudesse Räpina identiteedist, kuid meil oli õnne: valla piirid kattuvad üldjuhul endise Räpina kihelkonna piiridega.

Samas pole enam maavalitsust, kes suunaks maakonna arengut. On arenduskeskus ja omavalitsuste liit, kuid kas sellest piisab?

Kui omavalitsus peab täitma samu ülesandeid, nagu oli kunagi maavalitsusel, peab ta ka omavalitsusi vastavalt aktsepteerima ja rahastama. Paraku rõhutab riik omavalitsuste rolli ainult valimiste ajal. Muidu riik küll küsib omavalitsuste arvamust, kuid ei arvesta sellega.

Maavalitsuste kaotamine oli väga suur viga. Meil on vaja keskset administreerimist, sest omavalitsused ei suuda oma inimeste ja rahaga kõiki ülesandeid täita. Põlvamaal on kolm valda ja nende juhid peavad ära katma ka maakonna juhtimise. Kuna vallad on suured, on probleeme palju ja hakkab ette tulema inimvõimete piir.

Kui juba praegu räägime Räpinast ja Põlvast kui Tartu magalatest, siis mis identiteedist me enam räägime.

Lihvime riiki õhemaks ja siis imestame, et rahulolematus kasvab. Vallavalitsused on muutunud muu hulgas institutsiooniks, kuhu inimesed suunavad oma frustratsiooni. Oleme kui süljetops, kuna omavalitsus on inimeste silmis kohapeal riik, sest riik ise on suures osas piirkonnast lahkunud.

Põlva maakond on läbi aastakümnete olnud võõrkeha. Põlva tähelend algas möödunud sajandi teisest poolest, mil sinna rajati rajoonikeskus. Nüüd on see lõppenud, sest väikeste piirkondade hävingu taga on osalt ka suurlinnade lähedus. Kui juba praegu räägime Räpinast ja Põlvast kui Tartu magalatest, siis mis identiteedist me enam räägime. Kui Tartus käiakse tööl ja tarbitakse teenuseid, tekib küsimus, milleks vallavalitsused pingutama peavad.

Valla elanike arv kasvas mullu eelkõige Ukraina põgenike toel. Kuidas ukrainlased hakkama saavad?

Ma ütleks, et hästi. Igas peres on vähemalt üks inimene, kes käib tööl. Loomulikult on iga rahvuse hulgas probleemseid tegelasi, kuid tilk tõrva ei tohiks rikkuda meepotti. Pean väga oluliseks neile eestikeelse hariduse võimaldamist.

Mida teha, et Eesti inimesed tuleks Põlvamaale?

Regionaalarengu suurim takistus on spetsialistide puudus. Ei jätku arste, hooldajaid, hooldusõdesid, pereõdesid, tugipersonali omavalitsustesse, õpetajaid. Kui kedagi otsime, on näha, et kandidaatide tase on väga alla läinud. Seda põhjustab palgatase, mis ei konkureeri linnades pakutavaga. Regionaalpoliitika tegemiseks on vaja raha, sest meil on tegu turutõrkepiirkonnaga.

Tugeva riigi alus on tugev majandus ja meie majanduse tulu toob üldjuhul töötlev tööstus. Kui tööstused ei suuda leida inimesi, peame leppima, et siia tulevadki inimesed mujalt, kes töö ära teevad.

Kui kõik suured majandused toetavad oma ettevõtjaid, peaksime ka meie seda teed minema. Muidu tegeleme hiljem taas pettunud inimestega, kes ei tahagi enam midagi ette võtta.

Mida ootate riigilt?

Töörahu. Riik peab võtma meid kui partnereid ja vajadusel appi tulema. Paljudel juhtudel võtab riik vastu otsuse, kuid seda peavad ellu viima omavalitsused, kellel pole selleks ei võimalusi ega raha. Kardan igat uut valitsust, kuna siis keeratakse jälle mõni varasem otsus pea peale. Soovin, et riik panustaks rohkem haridusse, sest elu viivad edasi head spetsialistid, mitte toetused.