Leene Korp: usinatele koolidele kulub liikumisaasta marjaks ära

Leene Korp Foto: Andres Tennus

• Veerandil eestimaalastest pole kunagi olnud mõnd sportlikku hobi.
• Liikumisest saadavaid plusse on enam kui me igapäevaselt teadvustame.
• Teiste seas näitavad eeskuju mitu Võrumaa kooli.

Liikumine on nii vaimse kui füüsilise tervise garantii, toonitab liikumislabori spetsialist. Sestap ärgitab ta koole muutma tunniplaani nii, et igasse päeva mahuks ka pikemad õuevahetunnid.

See aasta on Eestis kuulutatud liikumisaastaks. Kas suudame selle jooksul korda saata midagi enamat kui teema-aasta värvilise lipu lisamine spordipäevadele ja rahvaspordiüritustele, mis toimuksid ka muidu? Eestis on juba praegu koole, kelle pingutused liikumisvõimaluste loomisel ja heaolu parandamisel on tähelepanu väärt. Liikumisaastal võiksidki need seni niššides toimunud tegevused üldisemaks normiks muutuda.

Kultuuriministeeriumi tellitud suur uuring selgitas hiljuti välja, et veerandil Eesti elanikkonnast pole olnud ühtki sportlikku hobi. Samas uuringus näidati, et tervise ja heaolu tagamiseks vajalikul määral liiguvad vähem kui pooled nii lastest kui täiskasvanutest.

Laste ja noorte puhul loetakse piisavaks tunni jagu aktiivsemat liikumist päevas – sellist, mis paneb südame kiiremini lööma ja teeb naha soojaks. Täiskasvanutel tuleks aktiivsemalt liikuda vaid 150 minutit nädalas. Seda aga suurem osa meist ei saavuta.

Hädadest, mida liikumine aitab ennetada ja leevendada, saab koostada muljetavaldava nimekirja. Mõjud ulatuvad heast ajutervisest, toimivast immuunsüsteemist ja tugevatest luudest sügavama une, parema töövõime ja etemate suhtlemisoskusteni. Liikumine on ka vaimse tervise garantii – meelepärase ala harrastamine pakub oskuste arengut ja eduelamusi, viib kokku teistega, vähendab ärevust, toetab luid-lihaseid.

Paraku on aktiivset liikumist liiga vähe ning nii kimbutavadki eestlasi istuva eluviisi tagajärjed: mitmesugused haigusriskid, ülekaal, unehäired ja kehvem vaimne tervis. Kõik need on probleemid, mis koormavad riigi rahakotti, on risk riigikaitsele ja takistus tervena elatud aastatele. Kahtlemata tuleks neile lahendusi otsida.

Analüüsi tulemused kummutasid ühe visalt leviva müüdi, nagu oleks noorte vähese liikumise taga pelk laiskus või huvi puudumine.

Nagu tellitult, saabus peagi pärast septembris avaldatud suurt liikumisuuringut liikumisaasta – hea aeg haarata probleemil turjast. Teema-aasta sihid on kaunis ambitsioonikalt sõnastatud: meelitada rohkem liikuma neid, kes seni pole aktiivsed olnud.

Lähteülesandesse raiutud vastuolu ei ole just keeruline märgata. Kui veerandil meist pole olnud sportlikku hobi, siis mis tolku võiks olla aasta otsa liikumise kasudele tähelepanu juhtimisest, spordipäevadest või kodumaa sünnipäeva puhul matkamisest vabariigi presidendiga? Üsna loogiline tundub järeldada, et on ühed inimesed, kes naudivad trenne, spordipäevi ja rahvaspordiüritusi, ning ülejäänud, keda ei tõmba treeningutele ja üritustele ühegi valemiga.

Lootusrikkamalt võiks aga küsida: mida teha paremini? Kui proovitud meetodid kõigile ei sobi, tasub otsida uusi. Ja kui president ei meelita, kes või mis siis meelitab?

2022. aastal viis Mõttekoda Praxis läbi analüüsi, mis uuris, miks noored sporditegevustest välja langevad ja millised võiksid olla teekonnad liikumisharrastuse juures püsimisel. Analüüsi tellis kaitseministeerium, kus pikalt muret tuntud kutsealuste ettevalmistuse pärast.

Tulemused kummutasid visalt leviva müüdi, nagu oleks noorte vähese liikumise taga pelk laiskus või huvi puudumine. Selgus, et üks peamine takistus on hoopis treeningute ülesehitus – võistluslikkus ja suund tippspordile. Samuti see, et treeningutel ei arvestata piisavalt noorte soovide ja vajadustega. Paljud ütlesid, et eelistaksid trenne, mis pakuksid sooritussurve asemel rõõmu liikumisest, uutest oskustest ja eakaaslastega ajaveetmisest.

Järsku koorub siit oluline mõttetera edaspidiseks: liikumisharrastajate arv võiks kasvama hakata, kui võistluslike spordialade kõrval luuakse võimalusi liikuda ka muudmoodi, kui treeningud ja tegevused on osalejate suhtes paindlikumad ning võimaldavad ka uusi algusi.

Head eeskuju näitavad Eesti koolide algatused, kus toodud liikumist tasapisi sisse igapäevarutiini. Haridus- ja teadusministeeriumi korraldatava koolide rahuloluküsitluse tulemused osutavad, et näiteks programmiga «Liikuma kutsuv kool» liitunud koolid on tundides ja vahetundides, koolimajas ja hoovis usinalt füüsilist aktiivsust juurde toonud ning jõudnud teistest haridusasutustest kaugemale.

Äsja alanud märtsi jooksul kutsutakse inimesi vähendama järjestikust istumist ja katsetama juba tegutsevate koolide eeskujul omal nahal järgi liikumispausid.

Paljudes koolides on näiteks õuevahetundide ja muude aktiivsete tegevuste tagamiseks pea peale pööratud tunniplaanid, loobudes kivisse raiutud 45 + 10 minuti mudelist, mis liikumiseks või mänguks eriti mahti ei jäta. Näiteks Antsla gümnaasium on välja töötanud päevakava, kust leiab ka 85-minutiseid tunde, sest sedasi saab mahutada õuevahetunnid igasse päeva ning muuta liikumispausid tundide loomulikumaks osaks.

Rõuge kooliperel on aga komme jõuda reedeti kooli «jupike jala»: peatada autod ja koolibussid majast eemal, et õpetajad ja lapsed saaksid enne tunde pisut liikuda.

Niisugused regulaarsed reeded aga vajavad suurt järjekindlust, arvestades, et autoga kooli toomist näevad paljud vanemad võimalusena näidata hoolimist oma lapsest. Pealegi on üldlevinud meie harjumus autoga sihtkohale võimalikult ligi saada.

Muidugi tasub küsida, kas suure vaevaga sisse töötatud liikumisvõimalustest ka tulu on tõusnud. Tollesama rahuloluküsitluse abil saame sellele küsimusele vastata. Õpilaste vastuste põhjal võib järeldada, et liikumisvõimalused ja liikumissõbraliku õhkkonna tunnetamine parandavad laste koolikogemust, vähendavad kooliväsimust ja teevad kooliskäimise meeldivamaks.

Liikumise ümbermõtestamise ja uute võimaluste katsetamisega on koolidest saanud innovatsiooni eestvedajad, kes mõnegi sammu ees näiteks spordiorganisatsioonidest, omavalitsustest ja ka riigist, kus liikumist nähakse tihti pigem millegi eraldiseisvana, mitte argirutiini lõimitud tegevusena.

Tänavune teema-aasta on täpselt õige aeg, et seni nišis tegutsenud koolide kogemusi uutesse kontekstidesse üle kanda ja nende tegevust sedasi väärikalt tunnustada.

Paljutõotavaid katsetusi ja leebeid «sissejuhatusi» pakub juba ka liikumisaasta – jaanuaris õpetati näiteks suusatamist neile, kes seni suuskadel polnud seisnudki. Äsja alanud märtsi jooksul kutsutakse inimesi vähendama järjestikust istumist ja katsetama juba tegutsevate koolide eeskujul omal nahal järgi liikumispausid. Nii et lootust on.